Juhtkiri: Kapo «viiruse» vastu

KAPO aastaraamatu esitlus Foto: Sander Ilvest

Kuri viirus võib rünnata kõikjalt, igaüht ning murda maha terve inimese. See on meile ühiskonnana täiesti uus ja harjumatu olukord. Ometigi on see olukord julgeolekuasutusele igapäevane.

Eile oma 100. aastapäeva tähistanud kaitsepolitsei töötab pidevalt samasugustes tingimustes. ­Peaaegu iga tabatud spiooni kohta on kõlanud arvamusi, et tema tegevus oli ju ­ammu teada ning isik kahtlane. Ometi ei tea me veel, kellest on järgmise aasta­raamatu persoonilood. Ka kapo ei tea, kes on «nakatunud», ega tea sedagi, kus on järgmine «haiguskolle». Suur osa probleemist seisneb selles, et enamik «nakatunuid» on ilma sümptomiteta. Kiirteste reeturite tuvastamiseks pole ning «laustestimine» pole ei võimalik ega ka mõistlik. Esineb ka sümptomitega juhtumeid ning neid on ühelt poolt lihtsam ära tunda, kuid teiselt poolt tuleb arvestada, et seda uskumatum võib «nakatumine» tunduda. Väärib kindlasti tunnustust, et kapo on peale eduka spioonide tabamise suutnud reeturid avastada enese ridadest ega ole neid maha vaikinud.

Kui enamasti võib jääda mulje, et spionaaž tähendab üksnes konkreetse riigisaladuse hankimist, siis tegelikult pole see nii kunagi olnud. Ühel juhul püütakse tõesti saada ligipääs konkreetsele dokumendile, kuid kapo tabatud Venemaa sõjaväeluure GRU kasuks töötanud elektriku juhtum tõestab, et riigisaladus pole kaugeltki ainus eesmärk. Tal puudus igasugune juurdepääs salastatud infole. Samas oli ta avalikult vaimustunud Putinist, mida kinnitas ka oma sotsiaalmeedia kontol püssiga poseerides. Teisisõnu, oli varjamatu sümpaatia, kuid polnud justkui põhjust teda avastada. Ometigi edastas see elektrik GRU-le 13 aastat infot.

Meil pole küll ühist piiri, kuid meil on küberpiir kõigi riikidega ning Hiina ambitsiooni olla maailmariik lihtsalt peab toetama luuretegevus.

Järjest rohkem on tulnud pildile Hiina luure, mis on ka täiesti mõistetav. Meil pole küll ühist piiri, kuid meil on küberpiir kõigi riikidega ning Hiina ambitsiooni olla maailmariik lihtsalt peab toetama luuretegevus. Ilma selleta poleks Hiina püüdluste realiseerumine võimalik.

Hiina huvi ei keskendu kindlasti just eriliselt Eestile, sest suurjõuna koguvad nad kõike. Iial ei tea, kunas vaja läheb, ning kui endal ei lähe, saab kellegagi vahetada.

Ootamatult tõusis kapo selle aasta aastaraamatus esile aga Iraan, kes püüdis riiklikult korraldatud rünnakuga infot saada Tartu Ülikoolist. Rohkemaid riike kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu ei nimetanud, kuigi neid oli. Tema sõnul polnud tegemist Euroopa Liitu kuuluvate riikidega. Siiski pole võimatu, et ühel päeval on nimekirjas ka mõni Euroopa Liitu või NATOsse kuuluv riik. Tuleb arvestada, et riigid lähtuvad pikaajalisest vaatest ning tänane sõber ei pruugi seda ülehomme enam olla.

Terrorismivastase võitluse tähtsus kapo hinnangul ei vähene. Samas on kogu Euroopas rünnakuid tavapärasest vähem, sest tänavad on tühjad, inimesed kodus ja lennujaamad kinni – lihtsalt pole sihtmärke. Pealegi kardavad džihadistid viirust, kuna haigusesse suremine ei anna piletit paradiisi. Kapo kinnitusel pole neist lähtuv oht aga kadunud.

Keeruline on olukord praegu kõigile, kaasaarvatud 100-aastaseks saanud kaitsepolitseile, sest me astume kriisist välja teistsugusesse maailma, kus kõik ohud ei pruugi enam olla täpselt sellised nagu enne kriisi.