Juubilar Leev Kuum: kui inimesed on elus ja terved, ehitame ka majanduse taas üles

Leev Kuumale meeldib rõhutada, et tema tütar Laura Joanna sündis Euroopa Päeval ehk 9. mail, samal aastal, mil Eesti Euroopa Liitu vastu võeti. Vabasse Eestisse ja vabasse Euroopasse sündimisel on Kuuma sõnul suur väärtus. Foto: Sander Ilvest

Legendaarne majandusteadlane Leev Kuum tähistab täna 90. sünnipäeva. Hoolimata kõrgest east käib ta endiselt tööl Eesti Konjunktuuriinstituudis, kasvatab teismelist tütart ja igatseb suve, et tennist mängida. 

Kui me viimane kord rääkisime, siis ütlesite, et jätkate tööl käimist 90. sünnipäevani. Mis edasi saab?

Olen kasutanud n-ö pehmet maandumist. Kui eelmisel aastal töötasin kolmveerandi koormusega, siis sellest aastast töötan poole kohaga. Mõtlesin tõesti, et kui juubel tuleb, siis on paras aeg lõpetada, teeme peo ja läheme laiali. Siis tuli märtsis aga koroonaviirus ja mitu prognoosi tuli ümber teha, kuid nüüd paistab, et tööd jätkub kauemaks. Praegu ei oskagi täpselt öelda, mis saab edasi.

Muidugi igatsen instituudi kontoris töötamist. Seal on seltskond, info liigub. Minu töö on selline, et kogu aeg on vaja suhelda ja helistada. Ma ei tee tööd sunni pärast, see lihtsalt meeldib mulle.

Kui hull on praegune koroonakriis?

Mulle paistab, et praegu on rohkem tervise- kui majanduskriis. Ma ei ole muidugi hotelli- ega restoraniomanik, kes on klientidest ilma jäänud ja seetõttu suurtes raskustes, aga kui vaatan olukorda töövõtja vaatepunktist, siis on esmane mure praegu ikkagi see, kuidas jääda terveks, ja alles siis tuleb, kuidas majandus areneb.

Kas pärast kriisi on maailm väga teistsugune paik?

Ma arvan, et kui meil õnnestub kolmandas kvartalis viirusele piir panna ja normaalne elu taastada, siis pole koroonakriisi tagajärjed kuigi kestvad. Mõnekuulistel piirangutel ei saa olla väga suuri järelmõjusid. See on sama nagu reisimisega: kui noored käivad aasta Balil või Austraalias ja elavad seal hoopis teistsugust elu, tulevad nad koju tagasi ja kõik läheb vanasse rööpasse.

Seda juttu, et pärast kriisi unustame reisimise, välissidemed ja läheme kõik maale kartuleid kasvatama, pean ma ebatõenäoliseks, suisa utoopiliseks!