Sari teatavate piiride poorsusest

Jeff Winger (Joel McHale) ja Abed Nadir (Danny Pudi). Sarja hommage filmile «Minu õhtusöök Andrega». Foto: Kaader sarjast

Hiljuti jõudis Netflixi äge ja tähelepanuväärne komöödiasari «Community», mida tasuks kindlasti vaadata. Olgu kohe öeldud, et selle esimene hooaeg on natukene lahjem, ent kusagil teisest hooajast alates läheb see väga ogaraks. Teatud mõttes on see ka sari, mis räägib teistest sarjadest, ja on alati väljaspool iseenese kehtestatud süsteeme ja reeglistikke. See on sari teatavate piiride poorsusest.

Jeff Winger (Joel McHale) on küüniline advokaat, kes läheb Greendale’i õhtukooli, kuna tema keskkoolitunnistus on võlts. Seal kohtub ta igasuguste tegelastega (teiste seas Danny Pudi geniaalselt mängitud Abed Nadir, Donald Gloveri kehastatud Troy Barnes ja Alison Brie tegelane Annie Edison), kellega nad otsustavad hakata ühiselt õppima. Tegelikkuses teevad nad aga pea kõike muud ning imelikul moel kisuvad grupi koosviibimised pahatihti veidrateks telesarjade ja filmide jäljendusteks.

Metametatasand

«Community» teebki eriliseks selle sümpaatne ja absurdne metahuumor. Abedi tegelane võtab kõike sarjas toimuvat kui telesarja ning see põhjustab sõgedaid olukordi, kus «Community» sari näib äärmise meisterlikkusega jäljendavat täpselt seda, mida ta justkui ka parodeerib. Kõik oleks justkui jäljenduse jäljendus – telesarja simulaakrum. Ootamatu žanriline suurejoonelisus ning rõhutatult tinglik ja odav keskkond teevad kõik äärmiselt naljakaks. Ent ometi on sarja eneseleviitavus ka ise sarjas teema. Tegu pole enam meta-, vaid metametatasandiga.

Ameerika kultuskirjanik David Foster Wallace kirjutas kunagi pika essee «E Unibus Pluram», kus ta võttis vaatluse alla 20. sajandi avangardistliku USA metakirjanduse, televisiooni ning iroonia keerulised suhted. Ta väitis, et igasugune metafiktsionaalsus, oma tekstuaalsete eelduste eneseteadlik eitamine, irooniline distants ning kokkuleppelisuse rõhutamine ja/või rikkumine ei aita enam kunstis millegi olulise ja kunstiliselt tähendusliku poole liikuda, vaid pigem on need võtted ise meie hiliskapitalistlikul ajastul realismiks muutunud ning meelelahutustööstuse poolt kodustatud.

Lõhub ja kinnistab

Nõnda süvendab metatekstuaalne iroonia, millel kunagi oli tugev emantsipatoorne jõud, hoopis sama ängi, millest see alguses justkui väljapääsu pakkus. Wallace ei pidanud eneseteadlikku postmodernset irooniat kirjanduses ja televisioonis ohtlikuks mitte selle pärast, et sellest kantud kultuuritekstid oleksid kuidagi kehvad, vaid vastupidi: sedalaadi iroonia kodustab ja kaubastab olulisi avangardseid impulsse just väga tõhusalt. Eneseteadlik irooniline televisioon (või meelelahutus) ei viitagi enam lõpuks millelegi, mis eksisteeriks sellest väljaspool, vaid ainult iseendale – elu ja representatsioon lähevad segi ning vahendamata «reaalsus» asendub tinglike, irooniliste tähistajatega: kogu representatsioonide maailm variseb sedasi üheks suureks solipsistlikuks surnud punktiks.

«Community» olekski nagu Wallace’i kõigi hirmude apoteoos. Ometi on see ka geniaalne sari, mis tegeleb kõigi metafiktsiooni ohtudega avalikult. Ilmselt kõige imelisem asi ongi «Community» juures see, kuidas sarjal õnnestub oma sisemisi struktuure korraga esile tõsta, tähistada ja ka täielikult paigast nihutada. Alates teisest hooajast ühendab peaaegu iga «Community» osa hästi kirjutatud lookaare sõgeda ja tingliku mise en abyme’ga, mis ei mõju tüütult, vaid viib vaataja koomilise katarsiseni. Sageli kinnistuvad mingid tähendused ja mõttemallid just selle kaudu, kuidas neid lõhutakse. Kuid kas see viitab «Community» tegijate erilisele virtuoossusele või on see hoopiski märk millegi väga tähtsa märkamatust kadumisest, jäägu aga iga vaataja enda otsustada.

ARVUSTUS

«Community» (2009–2015)

6 hooaega

Looja Dan Harmon

Vaadatav Netflixis