Urve Eslas: mõtleja vastutus

John Lucas Foto: Erakogu

5. aprillil suri John Randolph Lucas, Oxfordi ülikooli filosoofiateadur, Briti akadeemia liige, 19 raamatu autor ja Postimehe kolumnist 2011–2015. Filosoofiaringkondades teatakse teda kui teadus- ja matemaatikafilosoofi, Gödeli-uurijat, religiooni- ja poliitfilosoofi. Ometi ei oleks vast kõige täpsem kirjeldada teda filosoofia suuna, vaid teemapõhiselt: ta oli mõtleja, keda huvitas eelkõige vaba tahte ja ettemääratuse küsimus.

Tuntuim raamat, 1970. aastal ilmunud «Tahtevabadus» sisaldab järgmist keskset mõttekäiku. Gödeli teoreemi järgi on loogilises süsteemis, mis suudab mahutada formaalset aritmeetikat, selline tõene lause, mis ei ole antud süsteemis tõestatav ega ümber lükatav. Kui determinism – ettemääratus – oleks tõsi, peaks inimolendi elu väga kompleksse süsteemi aspektid – kaasa arvatud uskumused ja otsused – olema sellest süsteemist tuletatavad. Gödeli teoreem räägib aga selle vastu, seega tuleks determinismist loobuda.

Siit edasi mõeldes toob ettemääratusest loobumine kaasa hulga vabadusi, millest mõnda on raske kanda. Kui inimesel on vaba tahe teha ise oma elu puudutavaid otsuseid, kaasneb sellega vastutus, iseenda vastutus ilma ees.

Just neist teemadest John Lucas Postimehes kirjutas: valikuist, mis puudutavad inimese igapäevast toimimist, vaba tahet ja vastutust.

Kohtusime John Lucasega 2011. aastal Londonist lühikese rongisõidu kaugusel maamajas. Aeg oli habras, Euroopat oli tabanud üks kriis teise järel ja näis, et neist üle saamiseks oleks vaja enam kuulda mõtlejate häält. Mõtlejad üle Euroopa olid seni avalikus elus kaasarääkimisel ehk liiga tagasihoidlikku tooni hoidnud, kuid nüüd, tundes oma vastutust, olid muutunud ühiskondlikult aktiivsemaks.

Nõnda juhtus, et istusime John Lucase elutoas kamina ees ja kõnelesime, kas filosoofid, mitte üksnes majandusteadlased või poliitikud, saavad pakkuda lahendusi. Ja kui saavad, kas ühiskond on valmis neid lahendusi kuulama. Ta vastas: jah ja ei. Jah, filosoofid saavad pakkuda lahendusi, ning ei, ühiskond pigem ei ole valmis neid kuulama. Samas, ütles ta, on mõtlejate seas tõepoolest tekkinud neid, kes tunnevad, et midagi on läinud valesti, ja tunnevad, et neil oleks pakkuda lahendusi, mis vääriksid kaalumist, või argumente, mis võivad lahendusteni viia.

Miks just filosoofid? Sest osa probleemist tuleneb inimeste tajutud ideaalide kokkusobimatusest: ühelt poolt on inimesel tunne, et peaks tegema oma heaolu silmas pidavaid otsuseid, kuid elades ühiskonnas koos teistega, peab ta arvestama, mida teised tahavad ja arvavad.

Kuid miks ei olda valmis kuulama? Sest pigem ei taheta teada, et ollakse eksinud, ja pigem ei olda valmis tegema muudatusi mõtlemises, mis viis eksimiseni.

Ta vastas: jah ja ei. Jah, filosoofid saavad pakkuda lahendusi, ning ei, ühiskond pigem ei ole valmis neid kuulama.

Urve Eslas John Lucasest

Kord kõneles ta nii: «Platonil on «Riigis» hea lause: me ei räägi mitte mõnest ebaolulisest asjast, vaid sellest, kuidas inimene elama peaks. Nii ka nüüd. Inimesed seisavad silmitsi vajadusega teha valikuid, kuid nad näevad enda ees pigem stereotüüpe kui vabu valikuid. Näiteks kas minna edasi majandusliku kasvu poole või pöörduda tagasi traditsioonilise maaelu juurde. Kui mulle näib, et majanduskasvu suund on jube, siis jääb mul valida vaid traditsiooniline maaelu. Või poliitilised valikud – kas valida valitsuse või opositsiooni toetamine. Inimese ette on pandud valikupaar ja otsust tehes võib tal olla tunne, nagu peaks ta justkui võtma terve komplekti. Ja siin on koht, kus filosoofid saavad abiks olla, näidates, et kui asja üle järele mõelda, ei ole sugugi tegemist valikuga kahe võimaluse vahel, vaid on palju enam alternatiive, palju variatsioone mõlemas suunas.»

Vastutuse temaatikaga oli John Lucasel praktiline, isiklik side. John Lucase poeg Edward Lucas meenutas kord, kuidas isa viis külma sõja ajal salaja raamatuid kommunistlikusse Tšehhoslovakkiasse ja pidas seal filosoofiaseminari neile, kes olid enne 1968. aastat töötanud filosoofiaõpetajana või olnud filosoofiatudengid, jäid tagakiusamise tõttu ilma oma tööst või võimalusest õppida, kuid tahtsid endiselt tegeleda oma erialaga. Seminarid toimusid korterites; tuli ette, et korterisse tunginud salapolitsei StB vahistas kohalolnud. Seminare viisid läbi Oxfordi ja teiste parimate ülikoolide õppejõud, keda viidi seminaripaika kõrvaltänavate ja keldrite kaudu, riskides tabamise korral vanglaga.

Mis tõi Briti akadeemia liikme Postimehe kolumnistiks? Ilmselt sama impulss, mis viis ta 1981. aastal Prahasse: arusaam, et ettemääratust ei ole, on vaba tahe ja sellest tulev kogetud vastutustundest sündinud vajadus teha maailm pisut paremaks.

Vast samast impulsist on kantud ka tõik, et John Lucase kodulehel on tema kirjutised tasuta allalaaditavad. 16. septembril 2006 tehtud sissekandes kirjutas ta nii: «Panin oma raamatu «Mõistus ja tegelikkus» («Reason and Reality») peatükid veebi üles. Põhjused selleks on osalt mõistuslikud, osalt ideoloogilised. Raamatu avaldamine on aeglane ja tüütu ega anna võimalust õgnevdusteks (ja ma teen palju näpuvigu, on ka tõsisemaid möödalaskmisi) enne, kui kogu trükk on läbi müüdud. Platon ütles, et raamatud on kehv asendus dialoogile, ja internet võimaldab intellektuaalset mõttevahetust viisil, mis vanema tehnoloogia puhul võimalik ei olnud. Ja lõppeks, raamatud on enamiku inimeste jaoks liiga kallid. Mind on alati puudutanud Hillaire Belloci sõnad: «When I am gone, let only this be said: His sins were scarlet, but his books were read» («Kui lahkun ma, siis öelgu nad vaid, et: Süü ränk tal aga raamat armastet.»)

Nii eelistan ka mina olla pigem loetud kui olla rikas. Võite enda tarbeks alla laadida või välja printida kõike, mida kodulehele panen.»

Mõtleja on läinud, tema vastutus on alles, ja seetõttu kirjutised ka.