Digikultuur. Kultuur digitaalses vahenduses

"Android Karenina" on romaani "Anna Karenina" iselaadne töötlus. Foto: Raamat

Digikultuur on uus kultuurikeskkond, milles hakkab kujunema uut tüüpi looming. Digiluule kirjanduses või digigraafika kujutavas kunstis nõuavad uusi analüüsimeetodeid. Filmikunstis on ajalise montaaži kõrval üha tähtsam ruumiline montaaž, mis võtab kaadrilt fotoliku tõepärasuse ja võimaldab tänu arvutianimatsioonile luua uudseid kunstilisi maailmu.

Kui klassikaline kirjandusteos pakub raamatuna ilmudes peale teksti ka illustratsioone, kommentaare ja saatesõnu, siis see raamat on lõpetatud tervik. Digiraamatuna võib sama tekst kõige lihtsamal juhul sisaldada hüperlinke, mis võimaldavad lülituda audiovisuaalsetele või auditiivsetele kommentaaridele, asendada lugemise kuulamisega või juhtida lugeja veebisõnastiku või -entsüklopeedia juurde.

Igale kultuurile on tähtis tema identiteet, mis põhineb järjepidevusel ja sidususel. Need omakorda sõltuvad kultuuripärandi väärtustamise viisidest. Lugemine on näiteks kirjanduspärandi jaoks ikka alles, kuid trükimeediumi kõrvale on tekkinud uue meedia digitaalne keskkond.

See paralleelkultuur eksisteerib veebis, mis on praegu veel nn 2.0-staadiumis. See tähendab sotsiaalmeedia olulisust, osaluskultuuri, blogimist, jagamist, kutselise loometöö segunemist harrastuslikkusega jms. Digitaalset kultuurikeskkonda iseloomustab kõigepealt intermeedialisuse mõiste. See on üldmõiste, mis tähistab näiteks kirjandusteose olemise võimalust kultuuris nii trükitekstina, teatrietendusena kui ka ekraniseeringuna.