Krista Kumberg: omadega rabas. Rabast välja

Reeli Reinaus (keskel). Foto: Kristjan Teedema

Reinausi «Morteni …» taoline jutustus on meie noortekirjanduses väga teretulnud täiendus. Ja mitte üksnes seetõttu, et selles žanris kirjutajaid ja arvestatavaid teoseid napib, vaid teemale lähenemise tõttu.

Algupärased noorteraamatud on täis ebakindlaid, sihitult ennast otsivaid ja piire katsetavaid tegelasi, kelle elu autor mitut moodi kibedaks teeb (vaesus, tõrjutus, suhte- ja pereprobleemid jne) ja kes omal nahal proovivad ära halvad valikud (näiteks mitut sorti meelemürgid, ehk isegi kuritegevus). See ongi elu, ütlevad mõned.

Kuhu aga jäävad need noored, kellel tõepoolest juba ongi aktsepteeritavad väärtushoiakud, kes teavad, mida nad tahavad, ja teevad selleks sihikindlalt, nui neljaks, kõik enesest oleneva? Morten on just selline poiss, tavapärase «noorteka» jaoks tavatult valmis natuur. Tema tundeilm areneb, aga isiksusena on poiss juba välja kujunenud ning pakub sellisena lugejale – jah, mida? Eeskuju, valikuvarianti.

Maagilist realismi, mida tagakaanetekst lubab, antakse jaokaupa ja pigem vähe. Nii et ka need, kes fantaasiakirjandust eriti ei hinda, saavad looga kaasa minna kui mistahes žanripuhta noortejutuga, kus on armastust, pingelisi suhteid ja kaasakiskuvaid sündmusi.

Selles teoses on kadunud Reinausi mõningane osavõtmatus, mida ta keeruliste, siinse ja teise ilma tegevuste üheaegsel ohjamisel oma tegelaste suhtes mõnikord ilmutanud on. Mortenit kujutab autor nii, et hakkad tahes-tahtmata tema saatusele­ kaasa elama. Seda aga mitte põhjusel, et poiss on vaene kannataja.

Kuigi jah, halba on tema­ elus hetkel palju. Armastatud vanavanemad surid, seejärel võttis Morteni lapsepõlvekodu üle joodikust onu, kes poissi regulaarselt peksab. Ema käib Soomes tööl ja isa on hoopis teadmata. Ema lubab nii palju raha teenida, et pealinnas korter üürida. Morten ootab seda kui pääsemist vägivallast pikisilmi. Samas närib südant valu, et nõnda jätab ta ju oma päris kodu maha.