Villu Päärt: ärajäämanähud

Ajakirjanik Villu Päärt.  Foto: Margus Ansu

Hitleril on hea meel. Kõht on täis, muru lõhnab värskelt. Soe päike pleegitab karva, mis on just üle elanud koleda ja niiske talve ja seiklused, millest ta eelistab targu vaikida.

Hitler on pontsakas musta vuntsitriibuga kass naaberkülast, kes käib vahetevahel minu trepi peal haledalt näugumas ja matti võtmas, sest tema teab siinkandis kõige paremini: head kassitoitu annab tänapäev. Vastutasuks hoiab ta mu aias reviiri puhtana muttidest, mügridest ja hiirtest, kes harilikult kevadtalvel pööningul ikka lärmakaid diskosid korraldasid.

Siis Hitler läheb, et mõni päev hiljem taas tulla, ootamatult. Tema poolt kindlasti hoolikalt plaanitult.

Praegu on Hitleri valge kõht taeva poole, osutades just sinna, kus sinises taevas jookseb suur valge jutt. Hiiglaslik lennuk 10 600 meetri kõrgusel. Äpp Flightradar ütleb: Shanghai–Frankfurt.

Vaevalt on selle lennuki pardal nii lõbusaid selle healt vanalt Inglismaalt, nagu kohtasin tosin aastat tagasi Pekingi lennul. Nad suundusid Hiinasse ostma miljardit sokipaari ja narrisid stjuardesside hoolikalt kavandatud Bailey’se likööri esitlust nõudega: «See ei kõlba ju üldse juua, kui, siis brändiga pooleks.» Muidugi ei öelnud lennusaatjad: pole ette nähtud. Pudelid muudkui kolisesid.

Nüüd on seal kümme kilomeetrit minust ja Hitlerist kõrgemal ehk mõned koju naasvad turistid lõksudest maailma eri paigust. Hankijad, kes tagasiteel reisilt, mille eesmärgiks miljardid maskid. Palju tühje istmeid ja vähe rõõmu, ehk vaid tolmused kübemed sellest, mida kunagi kujutas endast üks pikk lend maailma teise otsa.

Kahe valge triibu – kass Hitleri kõhu ja Shanghai lennuki sabajuti – vahel on see maailm, kus elame meie. Homme saab uue elu algusest kuu aega.