Kuressaare haigla töötaja kogemus koroonaosakonnas

Jäädvustus Järvamaa haiglast. Foto on illustratiivne. Foto: Dmitri Kotjuh

Kuressaare Haigla SA avaldas sotsiaalmeedias oma tulevase õe ja hetkel Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Saaremaa õppegrupis meditsiiniõeks õppiva Angela Randmetsa töökogemuse kirjelduse koroonaosakonnast.

«Iga kord, kui ma oma uuele põetaja tööpäevale vastu minnes hommikul kell 4.30 ärkan, kell 5.45 ratta selga istun, et mistahes ilmaga 9 kilomeetri kaugusele bussipeatusesse vändata, mõtlen ma küll südamevaluga oma riskirühma kuuluvatele kodustele, kuid leian endas siiski ka hulgaliselt tänu, et mul lubatakse olla sel raskel ajal üks eesliinil olijaist, kes saab olukorra leevenemisse panustada rohkem kui vaid kodus püsimise või annetustelefonile helistamisega,» võtab Angela Randmets kokku oma mõtted 24 tundi kestvasse vahetusse minnes.

Pikalt ei mõelnud

Ratta selga istub Angela seetõttu, et autot tal pole ja ühestki lähemast peatusest sobival ajal bussi ei välju. Ta läks Kuressaare haiglale põetajana appi märtsi lõpus peale seda, kui tema kevadine õendushoolduspraktika Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Saaremaa õppegrupis oli koroonapandeemia tõttu ootamatult pooleli jäänud.

«Esimese osa oma praktikast olin teinud siseosakonnas ja kui haiglas töötav grupiõde 26. märtsil helistas, et küsida, kas ma saaksin samas osakonnas haiguslehele jäänud hooldaja eest kaks 24- tunnist vahetust teha, olin pikemalt mõtlemata nõus,» meenutas Angela. «Minu esimesel tööpäeval sai Kuressaare haigla siseosakonnast üks osakondadest, kuhu paigutatakse hospidaliseerimist vajavad koroonapositiivsed. Peale kolmandat tööpäeva andsin lubaduse, et olen seal vajadusel jõudumööda abiks maikuu lõpuni.“

Nii õe kui põetaja vahetus algab koroonaosakonnas hommikul kell 8. Osakonda sisenemiseks tuleb desinfitseerida käed ja riietuda kaitserõivastesse.

«Kilesussid, kombinesoon, õhukese vannimütsi laadne peakate, respiraator-mask, kaitseprillid,» loetles Angela kaitsemeetmeid. «Ette kilepõll ja käistele kilest kaitsekätised, mida tuleb vahetada iga kord pärast ühest või teisest palatist väljumist. Kahekordsed latekskindad, et saaks teha järjest kahe patsiendi põetustoiminguid ja mitte vahepeal üle koridori asuvasse põetusvahendite tuppa uusi tooma joosta.»

Higi jookseb ojadena

Juba osakonda jõudes on Angela sõnul nahk õhutiheda riietuse tõttu seljas niiske ja laup märg. «Mähkme ja voodipesuvahetuse ajal jookseb higi nakkuse eest kaitsva kombinesooni all ojadena, seda iseäranis siis, kui voodeid/mähkmeid tuleb ilma hingetõmbepausita ära klaarida vähemalt kolm-neli ühtejutti, sest kell tiksub omasoodu ja arstivisiidile või õendustoimingutele jalgu jääda ei tohi,» ütles ta. «Omaette ooper on olematu või vähese liikumisvõimega patsientide asendiravi, iseäranis siis, kui abivajaja kaal tikub uhkelt üle saja kilo. Ergonoomikapraktikumides omandatust ning libi- ja tõstelinadest on kahtlemata kasu, aga paarisajakilose patsiendi keeramine-pööramine ei õnnestuks mul mu maanaisemusklitest olenemata ühe kerge sõrmenipsuga isegi tavaolukorras, kus higieritust ja õhupuudust soodustavat ja liigutusi hillitsevat skafandrit seljas ei olegi.»

Higist ujuvalt ihult kaitserõivaid ära võtta või vahetada pole osakonnas ohutuskaalutlustel võimalik. Osakonnast välja pääseb paariks minutiks vaid siis, kui on vaja analüüse laborisse või mitme spetsiaalse kilekoti sisse mässitud must pesu šahti viia. «Enne osakonnast väljumist tuleb kogu rõivakomplekt rangelt kindlaks määratud järjekorras seljast maha koorida,» kirjeldas Angela. «Viimasena lendab vahetult enne lüüsi (vaheruumi) astumist prügikasti mask, mis õhutihedalt suu ette surutuna juba mõne tunniga näkku muljetavaldavad vorbid vajutab ja pärast 24-tunnist (või olude sunnil veelgi pikemat) vahetust kurgu veel päevaks-pooleteiseks karedaks jätab.»

Peatumatu töö haigetega

Juba veebruarikuise praktika ajal avastas Angela, et teatud ruumides hakkab tal nina nagu kraanist vett jooksma. «Tõenäoliselt olen mõnele osakonnas kasutatavale desinfitseerimisvahendi koostisosale õrnalt allergiline,» oletas ta. «Hetkeolukorras tähendab see, et tihti on mul pool nägu maski all sõna otseses mõttes tatti täis. Osakonnas maski ära võtta ei saa ja osakonnast välja minna ei ole kaaluka põhjuseta võimalik. Näo saab puhtaks kõige varem siis, kui õde su kord jälle proovidega laborisse saadab.»

«Korduvkasutatavaid kaitseprille desinfitseeritakse 80% piiritusega ja kui rabad kogemata ette värskelt puhastatud paari, jooksevad silmad piirituseaurudest tükk aega tulikibedat vett. Prille eest võtta ei saa ja uue paari saamiseks peaksid minema osakonnast välja, mis tähendab seljas oleva kaitsekostüümi äravõtmist ja uue selgapanekut, aga sellist aega sul lihtsalt ei ole. Seega püüad oma hoolealuseid aidata läbi udu, sest iseoma näolt tati ja pisarate pühkimisest tähtsamad on südamega tööd tegevale põetajale loomulikult patsiendid: kellegi vanaemad-vanaisad, emad-isad, jah, paraku ka mõned tütred ja pojad. Kuni sa üht, sajakilost pöörata üritad, ootavad kolm järgmist juba mähkmevahetust, kuus toitmist-jootmist ja kolm täishigistatud või -oksendatud pluusi vahetust,» on Angela kirjutanud.

Peseb end vahetuse lõpus kuus korda

Osakonnas on 14 patsienti. «Päeval on mul üks hakkamist täis, ent reeglina eelneva põetustöö kogemuseta, vabatahtlik abiks. Öösel olen puruüksi, sest öösel sinuga koos valves oleval õel on omal sada kohustust,» sõnas Angela.

«Lisaks patsientide eest hoolitsemisele pean ma põetajana erimärgistama ja välja viima kõik osakonnas tekkivad jäätmed, koristama ja desinfitseerima koridori, protseduuride toa ja köögi ning vahepeal põhjusel või teisel tühjaks jäänud palati(d). Ja valmistama matusefirmasse transportimiseks ette ka minu vahetuse ajal Linnutee taha täheks lahkunute maised ihud.»

«Viimastel, vahetuse üleandmiseni jäänud öö- ja hommikutundidel taban ennast üha sagedamini mõtlemas oma kolleegidele, iseäranis neile, kelle puhanud pihkudesse kell 8 uue haiglapäeva teatepulga usaldan. Kuidas jõuda kõigege valmis nii, et neil kergem alustada oleks?»

«Endast nooremate, mandrilt või sootuks teiselt tervishoiualalt tulnud vabatahtlike puhul mõtlen, kas ja kui kaua nad üldse jaksavad. Muretsen, kuidas neid julgustada, toetada, mitte ära hirmutada, teha nii, et nad ei oleks oma vahetuse lõpus samamoodi väsinud ja rabedad nagu ma ise. Et nende motivatsioon ja tahe aidata abivajajaid kuitahes raskes ja ohtlikus olukorras nüüd ja edaspidi ikkagi alles jääks,» kirjeldab ta.

«Kui lõpuks tund, paar või kolm oma vahetuse tegelikust lõpust piirituse järele lehkavas (desinfektsioon!) duširuumis end juuksejuurtest varbaküüneotsteni kuus korda antiseptilise vedeleseebiga sisse olen hõõrunud ja kogu taagal koos vahukeerdudega kanalisatsiooni kaduda lasknud, saan aru, et teiste eest vastutust võtta ma ei saa, aga vähemalt ise jaksan järgmine kord jälle.»