Aja auk. Bitches Brew 50 ehk ahistus kultuuris

Miles Davis filmis «Miles Davis: Birth of the Cool». Foto: Cap/rfs/Image Supplied By Capital Pictures

Kuuekümnendate lõpuks oli Miles Davis jõudnud lõpuks olukorda, kus talle tundus, et ta on hakanud ajale jalgu jääma. Plaadid, mida ta tegi, olid jätkuvalt kunstiliselt tasemel, aga maailm liikus mingisuguses teises suunas, sest kusagil oli toimunud plahvatus. Ka kujutlusvõime vallas. Miles Davis tundis, et ta peab tegema hüppe.

Arrogantne, nagu ta oli, pidi ta olema teistest ees, mitte kusagil kõrval, ammugi mitte taga. Nagu Bob Dylan ühendas oma kitarri 60ndate keskel elektrivõrku ja teenis sellega ära paljude folkpuristide pahameele, ühendas ka Miles oma trompeti ja muud jazz-süsteemid elektri võimendavasse keskkonda. Ja see lõi samuti kuulajaskonna enam-vähem kahte lehte, paljudele varasematele Milesi huvilistele asi ei istunud, samas tuli juurde uusi kuulajaid ja neid oli rohkemgi. Miles sai kontakti millegagi, mida tolleaegses muusikas esindas kõige veenvamalt vast Jimi Hendrix.

Uue Milesi esimeseks tulemiseks oli 1969 ilmunud «Silent Way», mis sünteesis jazz’i, rock’i, nüüdismuusikat ja aafrika muusikat üheks panglobaalseks futuristlikuks rütmimasinalikuks sulamiks, mis oli ühtlasi spetsiifiliselt milesdavisliku jaheda touch’​iga. See oli sissejuhatus perioodi, mis kestis kuus aastat ning mille kindlasti kuulsaimaks ja ka kommertslikumalt edukaimaks saavutuseks kujunes märtsi lõpus 50 saanud topeltalbum nimega «Bitches Brew».