Priit Alamäe, Robert Kitt ja Marek Helm: viirusetesti läbinud digiriik

Hästi toimivad digisüsteemid on Eesti konkurentsieelis koroonajärgses maailmas. PIldil õpetaja oma kodus pidamas lastevanemate videokoosolekut. Foto: OLIVIER DOULIERY/AFP

Internetis levib meem, kus küsitakse, kes teie ettevõttes juhib digiteerimist. Vastusevariantideks pakutakse CEO (juhatuse esimees), CTO (tehnoloogiajuht) või Covid-19. Loo moraal on, et innovatsioonist ning ettevõtete ja riikide digiteerimisest räägitakse koosolekutel küll palju, kuid päris asjad hakkavad juhtuma siis, kui vanamoodi enam edasi ei saa. Majandusteoorias samastatakse innovatsiooni sageli Joseph Schumpeteri «loomingulise lammutamisega», mis sisuliselt tähendab, et uus meetod on nii palju parem, et vana jäetakse lihtsalt kõrvale või lammutatakse sootuks.

Täna on kogu maailmas selge, et vanaviisi enam edasi ei saa. Suures osas riikides ei ole aga võimalik päeva pealt kogu elu ümber korraldada – selleks pole vastavaid eeldusi, valmisolekut ega infrastruktuuri. Sotsiaalne distantseerumine ehk kodus isolatsioonis olemine on väga lühikese ajaga uutest vajadustest ja sund­olukorrast lähtuvalt täielikult muutnud inimeste õppimis-, töö- ja tarbimisharjumusi üle maailma.

Meie lapsed kasutavad juba ammu e-kooli ning kogu infrastruktuur virtuaalse õppe hõlpsaks toimimiseks on olemas. Tõsi, me oleme aastaid kasutanud e-kooli, mis algul oli lihtsalt klassipäeviku viimine digitaalsele kujule. E-õpe ning e-õppematerjalid on samuti kättesaadavad olnud, kuid õppetöö toimus valdavalt siiski klassides, kuna polnud vajadust tööd teisiti korraldada.