:format(webp)/nginx/o/2020/04/08/13047213t1hf4f7.jpg)
Reaktor on 2011. aastal asutatud, kord kuus ilmuv ning täielikult ulmekirjandusele pühendatud tasuta võrguajakiri, mis jõudis tänavu jaanuaris oma 100. numbrini. Palusin vestluskaaslaseks Triin Loide, kes olnud Reaktori peatoimetaja alates 2018. aasta suvest.
Kas reaalsus võtab neil päevil ulmekirjanikel leiva käest?
Selles küsimus peitub eeldus, et koroonakriis on seninägematu kataklüsm. Et kliima soojenemine, massiivne prügireostus, looduskeskkondade hävitamine, kuulekalt sõjatööstuse nõudmiste sabas sammuv tehnoloogia areng, jälgimisühiskond, järjest kasvav sotsiaalne ebavõrdsus, ookeanide happeliseks muutumine ja ausalt öeldes kümned teised probleemid kahvatuvad just selle, hukuaegade saadiku, koroonaviiruse ees.
Ma olen kolmekümne kahe aastane ja mulle on terve see aeg kinnitatud, et mul puudub tulevik, lihtsalt crise du jour on iga 5–10 aasta järel erinev, ning aastatega on minult ära võetud ka lootus pensionile, lootus puhtale elukeskkonnale, lootus joogiveele ning mind on kogu aeg hirmutatud kohe-kohe puhkeva kolmanda maailmasõjaga, mis, kui mäletate, kerkis teemaks ka veel selle aasta alguses.
Eks kirjandusse ja ulmesse põgenemine on olnud kaitserefleks selle kõige eest: see laseb unustada, põgeneda, fantaseerida, minna kuskile mujale ja täiesti teise maailma. Aga pigem peaks praegu toimuv hoopiski seda leiba juurde küpsetama iga päev.
Kuidas nii?
Sellised olukorrad nagu praegu peaksid esiteks õpetama, harima ja silmaringi avardama. Kuskilt on meelde jäänud mõttetera, et inimene, kes pole kunagi näljas olnud, ei ole võimeline seda läbitunnetatult ja usutavalt kujutama. Kujutlusvõime ulatub kaugele, aga sellel on siiski piirid.
Teiseks – aju hammasrattad peaksid tööle minema. Ulmekirjanik peaks vaatama aknast välja ja lugema uudiseid ning nägema oma peas erinevaid stsenaariume. Kirjeldamine on loomulikult osa ulmest, osa kõigist kirjanduse liikidest, aga sellest ei piisa, et asendad tavalise püssi oma sõduri käes laserpüssiga ja arvad, et nüüd ongi ulme. Või et kui sinu novellis paarike vaidleb lendavas autos, mitte tuliuues GAZ-14s, et siis nüüd ongi ulme.
Ulme esitab küsimusi, avab radu, teeb mõtteeksperimente. Räägime siis lendautodest: ulmekirjanik peaks endale esitama küsimuse, et kuidas muutuks maailm, kui lendautod oleksid päriselt olemas. Siinkohal pole oluline see auto ise, vaid see, mis seda autot taustana ümbritseb. See kujundaks kohe ümber kogu meie kultuurilise ruumitaju, linnad muutuksid arvatavasti palju kolmemõõtmelisemaks, või siis olenevalt lendautode kiirusest, näiteks lakkaksid üldse olemast, sest eestlane tahab ikka olla metsa sees eraldatud talus, aga viie minuti kaugusel kaubanduskeskusest. Et siis kõrgusesse pürgivad linnad või täielik hajaasustus: siin on juba kaks hüpoteesi, millest saaks hakata maailma ehitama.
Kas praeguses olukorras võiksime ulmet vajada rohkem või vähem kui varem?
Rohkem, peremees, ikka rohkem. Esiteks lugejad: üks võimalus raamatute või tekstide lugemisele läheneda on käsitleda neid võimalustega mängimistena ja seeläbi õppimisena. Inimene on mängiv loom. Korraks saad astuda palgamõrvari, koduperenaise, orvu, holokaustiohvri või kosmoselaeva kapteni kingadesse ning mingisuguse stsenaariumi läbi mängida.
See võib olla vajalik lihtsalt põgenemiseks ja unustamiseks, aga ka mingi kindla stsenaariumi – praegusel juhul näiteks maailma lõpu – «harjutamiseks». Loed seda erinevates versioonides ja see rahustab maha, hakkad ennast nendesse situatsioonidesse asetama ja leidma võimalusi, kuidas ellu jääda. Antud juhul piisab ellu jäämiseks toas püsimisest, nii et erilisi kangelastegusid polegi vaja.
Aga seda on vaja ka kirjanikel: kui vaadata katastroofi- ja maailmalõputeemasid ulmes, siis need kattuvad suurte kultuuriliste traumade ja hirmudega, näiteks tuumasõda oli tohutuks hirmu allikaks omal ajal, nüüd on see ära kadunud ja asendunud ökokatastroofi-ulmega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)