Juhtkiri: kriisist väljumise väljavaateid

Ilma senti pitsitamata kriisist välja ei tule Foto: Eero Vabamägi

• Kriisist tuleb väljuda minimaalsete kahjudega
• Erasektor vajab toetust, riigisektor hoidmist
• Oluline on et riik jätkaks ehitustegevust

Majandus langeb ning see tähendab samme kogu Eesti elu ümberkorraldamisel. Me ei välju sellest kriisist sama ühiskonna ja riigina, kui me sinna sisenesime. Tähtis on aga aduda, et me peame kriisist väljuma nii, et ei meie riigist ega ühiskonnast tervikuna oleks järel vaid varemed.

Erasektor saab pihta väga erinevalt: osa on tegevuse sisuliselt lõpetanud, teine osa töötab rohkem kui kunagi varem ning müüjaamet on ­väga au sees, olles ka üks vähestest valdkondadest, kuhu on töötajaid juurde palgatud.

Riigisektoris pole praegu kärpeid ning poliitilised sõnumid on väga erinevad. Siiski on selge, et midagi muutmata ei saa hakkama. Samas tuleb arvestada, et kui riik võtab laenu majanduse turgutamiseks, siis oleks väga lühinägelik kogu riigi süsteem laiali lõhkuda. Aastaid on viidud avalikust sektorist madalama palgaga töökohti välja ning see kergitab keskmist sissetulekut avalikus sektoris. Kuigi vaid statistiliselt. Ei tohi ajada segi väikest arvu inimesi eesotsas presidendiga, kelle palk kuu algusest tõusis. Enamikul ei tõusnud. Pealegi on riigieelarvest palka saaval inimesel siiski vaid üks tee, mida oma rahaga pihta hakata – anda see erasektori kätte.

Turule on oodata ka II samba ­raha. Majanduslanguse ajal niimoodi ­tulev raha võib näida küll leevendusena, kuid see surub hindu pigem üles olukorras, kus sissetulekud vähenevad ning ühekordne raha lõpeb. Hea näide on kartellikokkuleppena näivad kütuse­hinnad.

Kui need praeguse madala maa­ilma­turu ja majanduslanguse olukorras ei vähene, siis kindlasti võtavad need kohe suuna üles, kui maailmaturul tekib hinnatõus. See külmutatud hindade hoidmine annab hea stardipositsiooni kütusefirmadele, aga väga kehva lähtepositsiooni Eesti majandusele.

Praegu käib töö ehitussektoris veel ikka edasi. Kui kaua? Kuna sissetulekud on juba langenud, puudub võimalus, et inimesed jaksavad soetada kinnis­vara praeguste hindadega.

JUHTMÕTE

Riigisektoris pole praegu kärpeid ning poliitilised sõnumid on väga erinevad. Siiski on selge, et midagi muutmata ei saa hakkama.

Veel hullem, on võimatu, et praegustel laenajatel ei teki makseraskusi. Seejuures tuleb äärmiselt hoolikalt jälgida, kas Rootsi pangad käituvad hätta sattunutega Eesti ja Rootsi turul ühtmoodi. Uusarendused ilmselt konserveeritakse ning siingi on tähtis riigi tegevus. On ülitähtis, et riik ei lõpetaks ehitustegevust.

Juba varem mainitud õigusruum on saanud ka esimese muudatuse kriitikat pälviva pankrotiseaduse näol. Poliitikute lubadused valdkonda lihtsustada lõppevad enamasti hoopis keerulisema ja kohmakama regulatsiooniga. Pole alust arvata, et enamikul ettevõtetel hakkab pärast eriolukorra lõppu kohe palju paremini minema.

Ja mida teha nendega, kes kasutavad kriisi ära abiraha saamiseks ning pärast eriolukorra lõppu on ikkagi tühjaks kanditud kest? Mõne ettevõtte kohta tekkis juba kriisi esimestel päevadel küsimus, kas tegemist oli kiire reaktsiooniga toimunule või juba varem plaanitud töötajate vähendamise sobiva ajastusega.

Homme on suur reede ning see on vaikne hetk sisekaemuseks. Mõtelgem, kuidas me üheskoos kriisist tugevamana väljume, ilma et üksteisel kõri kallal poleks ning ilma et me oma 30 aastaga üles ehitatud riigi laiali lammutaks.