Vaja on kokkuleppeid eelkõige nende riikidega, kus see aitaks Eesti eksportijatel kohe uuesti tööle asuda, ja nendega ka, kust meil on omakorda oskuslikke meeskondi tarvis. Jutt, kas initsiatiivi peaks võtma Euroopa Komisjon või keegi teine, on tähtis ja huvitav. Küsin hoopis, kas me ootamise asemel ei saaks Põhjala ja Balti riikidega omavahel asju selgeks rääkida, olla eeskujuks teistele?
Üksnes kaupade liikumisest ei piisa. Keerukamaid asju sõidavad üles panema inimesed, kes seda väga hästi oskavad. Eesti ekspordist on selle näiteks kasvõi palkmajade tootjad. Kui aga tahaksime siia osta kirurgiliste maskide tootmise automaatliini, siis sedagi peaksid üles panema inimesed seadmete tootja juurest. Või mis saab elektrijaamade või muude keerukate tööstuste hooldusest?
PÄEVA KOMM
Kas me ootamise asemel ei saaks Põhjala ja Balti riikidega omavahel asju selgeks rääkida, olla eeskujuks teistele?
Vaja oleks kiiresti tekitada ja teiste riikidega läbi rääkida reeglid, kuidas ka üldise karantiini ajal oleks võimalik töömehi ja meeskondi riigist riiki liigutada. Me ju järgime praegu kahe meetri reeglit, kanname maski jpm – sisuliselt liigume ringi oma isiklikus karantiinimullis. Samasuguse või rangemagi mulli tekitamine tööseltskondade ümber ei tohiks olla kaelamurdev ülesanne. Lisaks saaks nii üle piiride liikujaid nii eelnevalt kui kasvõi regulaarselt testida.
Miks? On tõenäoline, et see Wuhani viirus jääb meid lainetena ohustama seni, kuni kasutusse jõuab tõhus vaktsiin või on piisav hulk inimesi saanud nakkuse ning on tervenemise järel immuunsed. See tähendab, et praegusega sarnaseid karantiinegi võib lainetena veel tulla.
Järelikult tuleb õppida neis oludes elama nii, et eelkõige meie majanduse tootlikumad osad saaksid tegutseda. Olgu või kirurgimask peas ning kummikindad ja kroonviiruse puudumist kinnitavad tõendid käes.
Samamoodi nagu Eesti vajab oma eksporditurge, vajavad partnerid ju ka meid. Esimene ehmatus oli kõigil suur, ent nüüd võiksid tulla arukad kokkulepped.