Eesti talent hoiatas pandeemia eest kaks aastast tagasi

Tulevikku ei tea ette keegi. Siiski! Selgeltnägijate kõrval on mõned tundliku tajuga loovinimesed, kes teavad. Ka Eestis on terava sotsiaalse närviga kunstnik-avastaja olemas – Annika Kiidron. Ülemaailmset pandeemiat ennustas ta kaks aastat tagasi.

Tagantjärele tarku on palju. Kuid moelooja Annika Kiidroni terav ja ehmatavalt täpne tulevikupilk on tema loomingus selgelt dokumenteeritud. Näomaske kandvad modellid, õhupuudus, meditsiinilise kaitsefunktsiooniga rõivad, kolimine argipäevast virtuaalmaailma on vaid mõned motiivid erksa talendi loomingust. Moepublik oli vaimustuses: millised originaalsed visioonid, milline reaalsuse piire lammutav utoopia!

Rahvusvaheline moeekspertidest žürii valis Annika Kiidroni kurjakuulutava kollektsiooni «It’s A Trap?» ERKI moeshow’ võitjaks. Kuid autor sai ka esimese ahastuselamuse.

«Sest see, mida ma kujutasin, polnud utoopia,» ütleb moetalent endale omasel tulisel, samas tagasihoidlikul moel. «See oli tulevik ja üldse mitte kauge! Mind inspireerib teadus, mind käivitavad reaalsed probleemid meie ühiskonnas, mis on väga teravad, aga mida on mugavam mitte näha. Pandeemia puhkemise puhul puudus küsimus «kas?». Valitud suunas edasi minnes oli täiesti kindel, et sinna jõuame. Küsimus oli ainult «millal?».»

2018. aastal tundus lavatäis maske kandvaid modelle autori kapriis. Täna on see sünge ettekuulutus tõeks saanud. Foto: Marin Sild

Eestis tunneb tulevikutalent Annika Kiidronit praegu vaid moehuviliste ring. Maailm seevastu on geeniusele ammu silma peale pannud. Näiteks jõudis tema moekunst – seljakotid, mis suudavad omanikule ise hapnikku toota ja toitu kasvatada – Hiina Elle’i veergudele.

«Me vaatame riiete funktsiooni liiga kitsalt,» on moelooja veendunud. «Homsed rõivad peavad suutma enamat! Ka see pole utoopia, et ühel päeval peab kogu vara, mida inimene ellujäämiseks vajab, tal rõivana seljas olema. Sul polegi enam kohta, kuhu varjuda, või kodu, kuhu minna. Nii sündis mu pakenditest toodetud seljakoti prototüüp. Olen kavandanud ka jaki, millel on 40 taskut ja mis töötab nagu sahver. Rõivas saab olla sulle nii jope, maja kui ka magamiskott, kaitsta sind nii hästi, et sa jääd ellu.»

Kiidron nimetab end sotsiaalkriitiliseks kunstnikuks ja leiab, et lihtsalt ilusaid asju maailma juurde toota on praegu vastutustundetu.

Sotsiaalkriitiline moetalent Annika Kiidron. Foto: Maarja Linsi

Kirves oli pikalt pea kohal

Kiidroni otsus panna modellid laval näomaske kandma polnud stilistiline kapriis, ta kujutas reaalsust. «Kui vaadata ajas edasi ja tagasi, näeb selgelt suunda, kuhu liigume, see pole eriline ettenägelikkus,» naeratab disainer. «Liigume kiires tempos eemale puhtusest ja turvalisusest. Teadlased juhivad maailmas toimuvale ammu tähelepanu. Ma ei tea, miks otsustajad ei kuula, võib-olla on raske neist aru saada. Minu missioon on need teemad loomingu kaudu inimesele nina alla panna ja arusaadavaks teha. Miks me maailmas, kus iga infokild inimeselt inimesele sekundiga levib, ei taha näha, et sama võib juhtuda viirusega? See oli vaid aja küsimus, et meie ümbrus pole enam meile turvaline. Inimene ise ei arene nii kiiresti kui tehnoloogia, anatoomia on ajast maha jäänud ja organite varuosatööstust pole.»