Suluseisureegel on jalgpallimängu ülitähtis element. Just suluseis annab meile ekraanilt vastu vaatavale tippjalgpallile tiheda vormi ja hoogsa dünaamika. Ilma suluseisuta laotuksid mängijad üle platsi laiali, väheneksid kehakontakt ja intensiivsus, kaoks võlu. Suluseisuta oleks tippjalgpall mõttetu.
Suluseisu võib mängija sattuda ettevaatamatuse või tormakuse, aga ka mängukaaslase halva otsuse tõttu. Või hoopis põhjusel, et vastane kavaldab su üle. Tulemus on alati sama: tuleb loovutada pall vastasele, taanduda ja asuda valmistuma uueks pealetungiks. Iga suluseis kätkeb endas – kui dramatiseerida – muserdavat seisakut.
Eesti jalgpalliliiga sattus koroonaviiruse tõttu välja kuulutatud eriolukorraga suluseisu kohe pärast 1. vooru. Kõigest mõned päevad pärast detsembris alanud ettevalmistusperioodi lõppu. Higi oli valatud, vaev nähtud, toonus kõrge ja mänguisu tohutu. Aga juba esimeste kahuripaukude järel saabus käsklus «Tuli seis!».
Eestis mängides ei saa jalgpallur kuulsaks ega rikkaks. Jah, kui õnnestub silma paista ja teenida hea leping välismaises klubis, nagu mullu FC Flora ridades 31 väravat löönud ründaja Erik Sorga, tekivad eeldused jalgpalliga tippspordijärgsele elule finantsilist vundamenti laduda, aga need on erandid.
Ent kuigi võrreldes televiisorist paistva glamuurse Euroopa tipuga pole Eesti kõrgliigas mängimine tasuv amet – keskmine mängijapalk on Eesti keskmise kandis –, on kindlasti tegu privileegiga. Kuressaares, Tartus, Narvas, Viljandis, Paides või Tallinnas platsile astuv mängija on selle hetke nimel näinud vaeva vähemalt 15, keskmiselt 20 ja vahetevahel suisa 30 aastat. Lakkamatult.
Need nukralt varnas rippuvad putsad kuuluvad mängijatele, kelle jaoks jalgpall on elustiil. Kümned kilod sokkides ja saabastes koju tassitud kummipuru (kunstmuruplatside lahutamatu saatja) ning sajad pesumasinatäied musti trenniriideid. Tuhanded võistkonnabussis veeretud kilomeetrid ja kümned tuhanded endamisi jalgpallist mõtiskledes kulunud tunnid.