Nädala mõte: töötud linnas, töö maal

Soovituse jagajad unustasid, et töökohad kaovad linnades, aga laudad ja põllud asuvad maal. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Paljud meist on maatöid teinud ja meenutavad heldimusega heinategu vanaema juures, isegi tunnike sõnnikuviskamist venitab tagantjärele muige suule. Mis see siis ära ei ole, igaüks, kel käed liiguvad, saab hakkama! Aga millegipärast jääb maatöö tegijaid iga aastaga vähemaks: kes suundub linna kergema elu peale, kes võõrtöölisena rikkamasse riiki, kus sama töö eest kõrgem palk.

Nüüd, mil maal suur töölistepõud, jagavad riigitüürijad põllumajandusjuhtidele väärt nõu: võtke kohalikud töötud tööle. Need võtaks ka, lausa avasüli. Töökuulutusedki väljas ja telefon kõnede ootel käes, aga helistajaid napib.

Soovituse jagajad unustasid, et töökohad kaovad linnades, aga laudad ja põllud asuvad maal. Kes on valmis iga päev 50, 100 või 150 kilomeetrit tööle ja tagasi sõitma? Ah, et põllumees pakub majutust. Aga kes jätaks lapsed nädalateks teiste hoida, et mitte just kõrge palga eest rasket tööd rabama minna?

Teadmatus tuleviku eest ei lase inimestel otsuseid langetada. Kui teaks, et teenindav sektor jääb veel kuudeks seisma ja raha tulemas ei ole, otsustaksid paljud siiski hooajatööle minna. Probleem ongi, et põllumehel pole aega oodata. Suur kevad on käes ja töölisi on kohe vaja. Paljud Euroopa riigid toovad kriisi ajalgi võõrtöölisi oma põldudele. Kui meie teist teed lähme, võib igaüks arvata, mida teevad eestimaise toidu hinnad. Juba ennegi olime madalaima toetustasemega, nüüd hüppavad ka tööjõukulud lakke, sest senisest suurem palk on ainuke, millega kohaliku inimese põllule tööle meelitaks.

Erinevalt kingapoest või jõusaalist ei saa lauta ja põldu töötasuhüvitisega ootele panna. Kui õigel hetkel jääb külvamata ja lüpsmata, tuleb tootmist ja töökohti koomale tõmmata. Kui lehmad juba tapamajja sõidutatud, siis kriisi möödudes Hiinast uusi asemele tellida ei saa.