Juhtkiri ⟩ Maskid ja testid

Arvestades viiruse järellainete võimalust, tuleks maski võibolla kanda kuude kaupa või kauemgi. Foto: via www.imago-images.de/imago images/Overstreet

• Viiruse hirmus on oht meetmetega massiivsusega üle pingutada
• Iga viiruse ohjeldamise meetodi juures tuleb arvestada ka kuludega
• Perspektiivikas on testida antikehade suhtes, et tuvastada immuunseid

Võitluses koroona vastu on kõlanud üleskutse muuta maskide kandmine ühiskondlikuks normiks. Samal eesmärgil on kõlanud üleskutse lausanalüüsimisele. Mõlemad üleskutsed on kindla peale minek: siin pole võimalik eksida; kui niimoodi talitada, koroonaviirussurmade arv kindlasti ei kasva. Ettepanekute vajalikkuses kahtlejad riskivad aga sellega, et nende hingele võivad jääda kaotatud inimelud.

Selline riski tasakaalustamatus võib hakata kallutama otsustusprotsessi. Ka pädevatel ekspertidel on raske avaldada seisukohti, mille järgimine võib suurendada nakatumisriski, isegi kui need seisukohad on põhjendatud. Võrdluseks: on kindel, et kui kehtestada kõigil Eesti teedel piirkiiruseks 30 km tunnis, siis õnnestub tublisti vähendada liiklussurmade arvu. Seni on peetud selle piirangu hinda ühiskonnale liiga kõrgeks. Koroonaviirusega nakatumise vähendamiseks tunduvad praegu sobivat kõik meetodid, ükskõik kui suuri otseseid ja kaudseid kulusid ühiskond nendega kandma peab.

Arvestades, et epideemia on kõigis ümberkaudsetes riikides, on äärmiselt tõenäoline, et viiruse järellainete oht püsib Eestis suur pika aja vältel, eriti kui otsustame iga hinna eest hoida nakatumistaseme nii madalal kui võimalik. Mida kauem püüame ühiskonnana nakatumist vältida, seda kauem püsime sellele vastuvõtlikud.

See tähendab, et maske tuleks kanda kuude kaupa, kui mitte aasta või kauemgi. Enne kui hakata maskikandmise normi juurutama, tuleks välja arvutada, kui palju on tarvis maske, et seda nõuet täita – kas piisab poolest miljonist maskist päevas ja kui mitmest maskikandmise päevast on jutt. Ning seejärel otsustada, kas ettevõtmine on mõttekas sellest saadava kasuga võrreldes.

JUHTMÕTE

Enne kui maskikandmise normi juurutada, tuleks välja arvutada, kui palju maske on vaja, et seda nõuet täita – kas piisab poolest miljonist maskist päevas?

Lausanalüüsimise asjus tuleks jõuda selgusele, mida sellega silmas peetakse. Praegu analüüsitakse riskirühmi ja eesliini töötajaid. Päevas võetakse umbes tuhat proovi, millest viis protsenti on positiivsed. See on juba väga laiaulatuslik testimine.

Kui laiendada proovivõtmist väljapoole neid riskirühmi, oleks positiivsete analüüside osakaal väiksem. See tähendab, et rakendada tuleks rohkem ressurssi, aga «kasu» oleks vähem. Seda enam, et inimene võib ju nakatuda ka pärast analüüsimist.

Seniste uurimistulemuste põhjal on esitatud hüpotees, et viirus levib nii kiiresti seetõttu, et suurel osal viiruskandjaist ei kujune haiguse sümptomeid. Kui see on nii, siis tundub perspektiivikas laiaulatuslikult analüüsida inimesi viirusvastaste antikehade suhtes, et tuvastada need, kes on haiguse endalegi märkamatult läbi põdenud. Need inimesed on muutunud nakkusele immuunseks ja võiksid vabalt ringi liikuda, olemata ohuks endale ja teistele. Selliste inimeste kindlaks tegemine laiaulatusliku proovivõtmisega võimaldaks meil järk-järgult naasta normaalse elu juurde, sedavõrd kuidas karjaimmuunsus suureneb.

Kahtlemata on viirusest vaja teada rohkem, et saaks olla otsustes kindel. Samas tuleb otsuseid teha. Et kaalul on elud, on raske väljendada seisukohti, mis võivad paista vastutustundetud. Tundub ränk epideemiaga võitlust planeerides külmalt kalkuleerida inimelu hinda, kuid pääsu sellest ei ole. Seetõttu tuleks iga algatuse ja üleskutse puhul rahulikult ja igast küljest arvesse võtta kõiki sellega seotud tegureid.