Kirjutades eestlaste otsusest jätkata ka pärast kojupääsukeeldu hambad ristis tööd Soomes, helistasin tuttavale, keda teadsin Soomes töötavat. Selgus, et ta tuli juba enne koroonakriisi Soomest ära ja läks tööle... põllumajandusettevõttesse.
Nüüd, kui eriolukord ähvardab pikeneda üle taluvuse piiri, on välismaal töötavad eestlased lahti loksutatud, koduigatsus vaevab ja nad on varasemast rohkem valmis elus kannapööret tegema. Koristustööde eest makstakse Eestis endiselt kolm-neli korda vähem kui Soomes, selles vallas pole suurt mõtet pingutada. Aga põllumajanduses on teine lugu.
Sügisel otsis Põlva külje all asuv talu lüpsjat 1600-eurose kuupalgaga, paremate põllumajandustööliste palgad küünivad üle 2500 euro kuus. «Pean neile sellist palka maksma, sest muidu lähevad nad tööle saetööstustesse,» tunnistas üks suurtalunik. Vahe Soome palkadega pole enam mäekõrgune.
PÄEVA KOMM
Nüüd, kui eriolukord kipub pikenema üle taluvuse piiri, on välismaal töötavad eestlased rohkem valmis elus kannapööret tegema.
Enne koroonakriisi tõid talunikud tööjõunappuse põhjuseks, et töötutel puudub tööharjumus ja huvi raha teenida. Või siis on neil kaelas nii suured võlad, et palgapäeval ei jääks kätte suurt midagi. Praegu tööjõupuudusest rääkides on talunikel silme ees needsamad töötud. Aga need, kes praegu Soomes 12–14 tundi päevas rabavad, et teenindustööta jäänud abikaasat ja lapsi toita, on hoopis teistsugused inimesed.
Siit koidab ühine lahendus nii töölistemures talunikele kui koju igatsevatele välismaal töötajatele. Selle asemel, et kulutada auru võõrtööliste teemal jagelemisele, võiks valitsus astuda samme nende kahe grupi kokkuviimiseks.
Tundub, et põhiline takistus on mõlemapoolne eelarvamus: talunikud ei usu, et eestlased tahavad tööd teha, Soomes töötavad eestlased kahtlustavad aga, et talunikud tegelikult nii suuri palku ei maksa või maksavad mustalt, sunnivad tasuta ületunde tegema jne.
Praegu, kui valitsus toetusraha laiali külvab, võiks külvata ka põllumajanduses – infot ja usaldust.