Praegu on meile kõigile esmane inimeste tervis ja selle nimel pingutab riik kõvasti, aga mistahes kriisi korral sõltub väga palju ka meie toiduainetööstuse töövõimest. Kui piirid sulgunuks täielikult, jagunuks meil eriolukorras töö jätkamiseks vajalikke tarvikuid ja pakendeid vaid mõneks nädalaks.
Ülo Kivine: iga kriis on õppetund (1)
Peame olema valmis stsenaariumiteks, mille järgi oma toidulaud tuleb ise katta, sest meil pole lihtsalt võimalik mujalt maailmast toidukaupu sisse vedada. Siis peamegi sööma seda, mis kasvab Eesti põldudel ja farmides ning mida toodab kodumaine toiduainetööstus. Toiduainete tootmine ei käi meie riigis enam ammu väikestes taludes – Eestist on kadunud teadmised, kuidas käsitsi lehma lüpsta või hobusega põldu künda. Isegi kui leidub erandeid, pole põhjust loota, et niimoodi on võimalik rahvas ära toita.
Valitsus peab koos põllumeeste, toidutööstuse ja kaubandusega saama valmis kriisiplaani, mismoodi tagada, et traktor läheb raskel ajal põllule, liha-, piima- ja leivatööstus töötab ka keerulistes olukordades edasi ning esmatarbekaupade logistika ja kaubandus toimib. Tõelises toiduainekriisis suureneb iga piimatilga või lihagrammi kaal piltlikult öeldes kümneid kordi, sest kõike on vähem ja salatist ei piisa, kui seda üldse kusagilt võtta on. Otsustavaks muutub toiteväärtus.