Miljardid ja triljonid eurod, mille peame praegu kulutama, et hoida ära suuremat katastroofi, on ühtlasi investeering meie tulevasse kaitsesse; need aitavad siduda põlvkondi. Seepärast tuleb järgmise eelarve raha investeerida arukalt ja jätkusuutlikult. See peab aitama säilitada seda, mis on meile kallis, ja tugevdada Euroopa rahvaste hulka kuulumise tunnet.
On äärmiselt tähtis, et investeerime tuleviku mõttes olulistesse valdkondadesse, näiteks uuenduslikesse teadusuuringutesse, digitaristusse, puhtasse energiasse, arukasse ringmajandusse ja tuleviku transpordisüsteemidesse. Sellist sorti Marshalli plaan aitab kujundada nüüdisaegsemat, kestlikumat ja vastupanuvõimelisemat Euroopat. See on liit, mis võib minu arvates praegusest olukorrast võrsuda – samamoodi nagu pärast iga teist kriisi meie ajaloos.
See tohutu jõupingutus – see uus Euroopa – vajab üht asja rohkem kui midagi muud: et eurooplased ihaldaksid ühist tulevikku, kus me kõik üksteist toetame.
See, mida ma praegu kõikjal Euroopas täheldan, on suurepärane algus ja teeb mind uhkeks. Euroopa tulevik – see on Poola arstid, kes lähevad Itaaliasse appi, tšehhid, kes läkitavad Hispaaniasse ja mujale 10 000 kaitsemaski, lennukid, mis toimetavad haigeid Põhja-Itaaliast Ida-Saksamaale, või rongid, mis viivad inimesi üle piiri sinna, kus on veel vabu intensiivravivoodeid, bulgaarlased, kes saadavad austerlastele kaitsevahendeid, ning austerlased, kes toimetavad itaallastele kaitsemaske. See on ka Euroopa esimene ühine meditsiinivahendite varu või pea kõikide riikide – Rumeeniast Portugalini – ühiselt hangitavad hingamisaparaadid ja analüüsikomplektid, mis saadetakse Hispaaniasse, Itaaliasse ja mujale. Liidu võimu ja solidaarsust said tunda ka tuhanded eurooplased, kes olid kriisi puhkedes jäänud Vietnami, Lõuna-Aafrikasse või Argentinasse ning said sealt Euroopa piletiga koju lennata.
Iga selline tegu on märk solidaarsusest, mis aitab Euroopal vähehaaval jalule tõusta. Ma olen kindel, et Euroopa saavutab üsna pea jälle endise vormi. Üheskoos tegutsedes.