Andi Hektor: tõejärgse ajastu lõpp

Andi Hektor FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Mind on alati hoiatatud, et kirjutist ei tohi alustada vabandusega. Aga igaüks teab, et kõige kindlam on õppida oma vigadest. Palun väga vabandust, aga tõejärgset ajastut pole kunagi olnud. See on olnud mõnede poliitikute unelm, millel on päris eluga üsna vähe pistmist.

Tõejärgne ajastu – see on narrus, et saame elada ilma faktide kriitilise analüüsita. Nagu külarokkari mullielu, kellele kohalikud ei taha tõtt rääkida. Mis aga lõhkeb vaikse plaksatusega, kui «staar» suurde linna satub. Tema ilus needitud tagi, mis tundus lausa pimestav, osutub narrirüüks. See on narrus, et saame valida vaid endale sobivaid infokilde ja esitada neid sobivas kastmes oma pimestatud fännidele. See on narrus, kus lõpuks ka ise usume oma narrust. Ja teadagi, iga narruse lõpetab kohtumine päris eluga.

«Iga sõjaplaan elab esimese lahinguni,» sõnas kibestunult läbikukkunud Preisi armeejuht von Moltke. Ta oli mees, kes hindas üle kõige hästiplaneeritud sõda. Ta vaimustus Napoleoni sõjakäikudest, nende täpsest planeerimisest, malenditena toimivatest väeüksustest. Von Moltke oli tõsiselt hämmastunud, kui tema hästi kavandatud sõjaplaanid päris sõjas täielikult kokku kukkusid. Kuulipildujad, suitsuta püssirohi, terasest suurtükid, rongid – ai, kui alatu, kust need nüüd tulid, mu plaanid olid ju nii ilusad! Tõe karm kriteerium on praktika. Koroonakriis on meie ajastu tõe kriteerium. Headel aegadel võib ju natuke pulli teha ja unistada tõejärgsusest. Aga lavale astub SARS-CoV-2 ja torkab meie värvilise mulli katki. Naksti, on meist saanud kõndivad bioloogilised pommid.