Poola suurkuju ja eeskuju

Krzysztof Penderecki Foto: Peeter Langovits

Eelmise nädala pühapäeval siitilmast lahkunud Krzysztof Penderecki on üks 20. sajandi olulisemaid ja epohhi­loovamaid heliloojaid. Miks, sellest kirjutab Märt-Matis Lill.

Krzysztof Penderecki (23. november 1933 – 29. märts 2020) tulek muusikamaailma tähistas suurt murrangut nii kunstilises plaanis kui ka teatud mõttes laiemas poliitilises tähenduses. See näitas muuhulgas, et Ida-Euroopa on suutnud vaatamata oma kultuurilisele ja poliitilisele äralõigatusele läänemaailmast hoida äärmiselt kõrget kunstilist taset ning viia edasi uut tüüpi muusikalist mõtlemist. Eriti just 60ndatel nihkus esteetiline avangardne teravik teatud osas just Poola aladele ning Pendere­ckil oli selles keskne roll.

1933. aastal sündinud Penderecki tõusis meteoorina rahvusvahelisele uue muusika areenile oma kolme teosega, mis ta esitas noorte heliloojate konkursile Varssavis, ning võitis hämmastaval kombel kõik kolm auhinnalist kohta. Need kolm lugu – «Stroofid», «Taaveti psalmid» ja «Kiirgused» – said peagi eri maade olulistel nüüdismuusika festivalidel hinnatud ja paljumängitud teosteks. Selleks ajaks väljakujunenud Penderecki helikeel oli väga isikupärane, eksperimentaalne ja radikaalne.