Tarmo Soomere: andmete peitmine toob inimohvreid

Tarmo Soomere Foto: Margus Ansu/Eesti Meedia

Pandeema levikuga toimetulemiseks vajalike prognooside kvaliteedi määravad andmed, kirjutab Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere.

Meie talvekaamosesse jõuliselt sisse murdnud koroonaviiruse saabumise esialgne elevus hakkab asenduma argipäevaga. Eesliinil paiknevate meedikute kõrval on teadlased kohe teises ešelonis. Nende teadmistest ja oskusest oma teadmisi teistele mõistetaval moel sõnastada sõltub nii kriisi raskus kui ka sellest väljumise kiirus.

Riigid kaasavad teadlasi erinevalt. Anglosaksi maades viiakse teadlaste nõu peateaduri institutsiooni kaudu riigi valitsemise keskmesse. Peateadurid on üldiselt tippteadlased. Nii on Ühendkuningriigi peateadur, arstiteadlane Patrick Vallance sageli peaministri kõrval ja küllap ka kabinetivaikuses nõu andmas.

Eesti on orienteerunud otsustajate ja teadlaste otsesidemetele. Väikeses riigis on teada, kes mis valdkonda sisuliselt tunneb ja spetsialistid on maksimaalselt kahe telefonikõne kaugusel. See paneb otsustajatele kahekordse koorma. Neil tuleb täita ka osa peateaduri ülesannetest: eristada lihtsalt sädelevad ideed neist, mille realiseerimine on võtmetähtsusega ja võimalik.

Kriisid toovad esile inimeste ja ametkondade võimekuse, aga ka tegelikud funktsioonid. Need ei pruugi olla üldse sellised, nagu on põhikirjas ette nähtud. Õhukeses riigis kõigeks võimekust ei jätku.

Kui asjad ei lähe enam hästi, kaotavad paljud reguleerivad funktsioonid mõtte. Märksa selgemaks saab, miks on riiki vaja. Riigi olemuslik mõte on ühiskonna organiseerimine. Headel aegadel saame lubada, et riik ilmutab end põhiosas regulaatorina. Halbadel aegadel peavad nii riik tervikuna kui ka selle osad olema proaktiivsed, ühiskonna vedurid, sammuke sündmustest ees.

Ootused riigile on siis lahutamatult seotud ootustega teadlastele. Harilikult pole need kuigi suured – kuni pole teada, millega teadlased tegelevad, ei tule pähegi nende peale loota. Teadlaste väljund on elitaarne, sest peegeldab ideaalis maailma parimat teadmist. Selle tähenduse adumine vajab haridust ja eelteadmisi. Eriti siis, kui käsitletakse lõpmata keerukaid süsteeme, nagu loodus, ühiskond või inimese keha. Nende funktsioneerimist ei saa paari sõna või lausega kirjeldada. Lihtsad selgitused on tavaliselt valed ja keeruliste esitamine võtab aega.

Halbadel aegadel peavad nii riik tervikuna kui ka selle osad olema proaktiivsed, ühiskonna vedurid, sammuke sündmustest ees.

Vaid üks näide. Kui ründab haigus, siis on hea unistada tabletist, mis haiguse peletaks. Selliseid tablette on mustmiljon. Aga nüüd ütleb teadus midagi, mida ei tahaks üldse kuulda. Üks osa 2019. aasta riigi teaduspreemia saanud Tõnu Esko, Reedik Mägi, Krista Fischeri ja Lili Milani uuringutest hindas geenide vaatevinklist, kuidas laialt levinud ravimid mõjuvad. Eesti elanikkond on geneetiliselt üsna ühetaoline. Aga 99,8 protsendil on vähemalt üks geenivariant, mis võib vajada ravimi annuse muutmist. Teisisõnu, vaid iga viiesajanda eestimaalase puhul toimivad ravimite klassikalised annused perfektselt. See on uskumatu arv. Seda, et inimesed on erinevad, teame kogemusest. Aga KUI erinevalt nende organismid funktsioneerivad, hakkame alles mõistma. Seda imekspandavam on koroonaviiruse võime nii paljude inimeste kaitsest läbi tungida.

Teadlased on nii kriisi tajumise, kommunikeerimise kui ka tulevikule mõtlemise eesliinil. Irja Lutsar, Andres Merits, Eero Vasar, Mart Ustav, Urmas Varblane, Jaan Kalda, Krista Fischer, Jaak Vilo, Tiit Tammaru tulevad esimese hooga meelde. Veel kümned ei ole avalikult nähtavad. Ootused on muidugi veel suuremad. Lünki täidavad teadusega lõdvalt seotud kaasteelised, kelle arvamuste taga ei ole alati vastava valdkonna süvitsi minevat teadmist, kuid kellel samas on kadestusväärne kommunikatsioonivõimekus. Nendega vaidlemine ei too tulu. Peamise riskirühma liikmetel (ehk vanemal põlvkonnal) oleks ka hea meenutada läbikäidud radu: et võimatu on olla noor ja vanadega mitte vaielda.

Valiku jätmine saatuse hooleks ei ole hea lahendus. Viirus ei tee vahet, kes on valdkonna spetsialist ja kes sädelev mõtleja ja ideede generaator. Teadlaste panusel, ka kriisisituatsioonis, on siiski selged piirid. Nad ei saa riigi juhtimist üle võtta. Newtoni seadus, põhiseadus kui ka majandusseadused kehtivad ka nendele. Neilgi pole kristallkuuli, kust tulevik paistaks, mistõttu peavadki olema avalikult saadaval nii erinevad arvamused kui ka erinevate mudelite ja stsenaariumite alusel tehtud prognoosid. Need on praegu peaaegu ainus mõistlik võimalus tulevikku piiluda.

Kuna kaalul on palju, ei tohi mudelid ja prognoosid praegu olla lihtsalt arvutimäng. Kriisi ajal on kriitilise tähtsusega neisse pandava informatsiooni hulk ja kvaliteet. Selles osas ei saa teha kompromisse, mängida tururegulaatorit, venitada, pugeda mugavustsooni pakkuvate tõlgenduste taha või delegeerida vastutust üha kõrgemale. Selliste kompromisside hinnaks on inimeste elud.

Päriselt lähevad asjad käest ära siis, kui realiseerub mõni selline must stsenaarium, mida pole osatud üldse ette näha. Sest lihtsalt andmeid ei ole või nende kasutamine on vastuolus seaduse või direktiivi mõne interpretatsiooniga. Näiteks see, et mõnest meie armsast koduloomast saab viiruse vaheperemees. Mis ei olegi viimase info alusel üldse võimatu.