Tühjuse poeesia 1: Rein Raud

Rein Raud. Foto: Rosita Raud

Üks mu tuttav ütles kunagi, et saab oma kodulinna ilust aru vaid päevadel pärast korralikku pidu. Tavaliselt lahkub ta hommikuti kodunt üsna viimasel hetkel, et õigeks ajaks tööle jõuda. Seetõttu kiirustab ta mööda tänavaid, mida tegelikult raamivad kaunid ajaloolised hooned, nagu liiguks ta vaid punktist A punkti B viivat joont mööda. Kui aga enesetunne ei luba liiga kärmes tempos kõndida, jääb pilk neil majadel pidama, tõuseb esimese korruse vaateakendest kõrgemalegi ning lubab vanal ja uuel arhitektuuril ühineda tervikuks, mille sees on uhke olla.

Nii juhtub, kui olemise kiirus kahaneb. Aga kui see kahaneks veel? Teised, oma endises tempos tänavatel edasi-tagasi tõttavad kaaslinlased justkui kiireneksid, kuni ühel hetkel saaks neist hägune udu, mis on pilgule haaramatu. Mis on siin ajutiselt, see ei paista enam. Mis püsivalt, see kehtestab end. Ka minu jaoks.

Ilu on vaataja silmades