Andreas Kaju: kas pandeemia vastu aitab empaatia või ratsionaalsus?

Andreas Kaju. Foto: Madis Sinivee

Praeguse pandeemiaga võideldakse kas riigi jõulise sekkumise abil või hoopis inimeste teadlikkusele lootes. Viimane võib aga kergelt esimeseks üle minna, kirjutab kolumnist Andreas Kaju.

Maailmas sureb iga päev 150 000 inimest, kaks kolmandikku nendest lahkub üldjuhul kõrge eaga kaasnevate terviserikete tõttu. Ülemöödunud aastal oli Eestis gripihooajal intensiivravis 212 patsienti ja 94 inimest suri gripiga kaasnevatesse tüsistustesse. Riskirühma kuuluvad vanemad inimesed ja enam kui üheksal juhul kümnest olid grippi surnutel ka kaasuvad kroonilised haigused. Intensiivravisse satub gripipatsientidest Eestis kuni kümnendik ja nendest kuni pooled seal ka surevad. Möödunud aasta oli gripi tagajärgede poolest vahelduseks 40 protsendi võrra leebem. Käesoleval gripihooajal on USAs sealse terviseameti (CDC) hinnangul grippi põdenud kuni 54 miljonit inimest ja selle tüsistustesse surnud kuni 62 000 inimest (need on prognooside ülemised piirid). Covid-19 levi on kiirem ja arvud suuremad ning kontsentreeruvad lühemale ajavahemikule – just intensiivravikorralduse ja laiemalt tervishoiusüsteemi lühiajalises ülekoormatuses on põhiline erinevus.

Ratsionaalne demokraatliku riigi juht otsustas veebruaris oma riigi terviseameti hinnangutele tuginedes, et tegemist ei ole probleemiga, mis vajaks autoritaarse režiimi sarnast sekkumist oma inimeste ellu. Sellisele juhile võis tunduda, et räigete põhiõigusi piiravate sekkumistega kaasnev ja kogu ühiskonna kantav kulu ületab suure tõenäosusega hinna, mis tuleb maksta viiruse takistamatu levikuga kaasnevate surmade näol.

Kui teoorias peaks poliitika kujundamine keskenduma tõenäosusele, enamusele ning avalikule huvile, siis on tänapäeva ühiskondades, iseäranis kriisiajal, suuresti meedia mõjul keskendutud justkui iga individuaalse kannatuse ärahoidmisele või leevendamisele, kuigi see on ju ilmselgelt võimatu.

Võib arvata, et umbes sellise pilguga vaatas veel kolme nädala eest Donald J. Trump enda ees laual olevaid poliitikavalikuid ja tegi oma seisukohast ainuvõimaliku otsuse: mitte sekkuda. Ta polnud ainus. Samasuguse kalkulatsiooni, et sekkumise hind tuleb ühiskonnale tunduvalt kõrgem, tegid teiste seas ka Ühendkuningriigi peaministri Boris Johnsoni, Hollandi peaministri Mark Rutte ja Rootsi peaministri Stefan Löfveni valitsus. Ma ei imestanuks sugugi, kui terviseameti väga rahulikule suhtumisele tuginedes oleks ka meie valitsus võtnud mõõdukama hoiaku. Aga ei võtnud. Trump see-eest alguses võttis. Miks?

Lehman Brothersi nimelise investeerimispanga pankrotti laskmisest on möödas peaaegu 12 aastat, nagu ka maailma märkimisväärselt muutnud finantskriisist. USAs tõusis 2010. aastaks tööpuudus kümne, Eestis ligi 20 protsendini. Mõlemad riigid taastusid – USA rahatrüki ja finantssüsteemi ülespumpamise abil ning Eesti range eelarvepoliitika ja kärpimise kaudu, kuid ka meie põhiliste kaubanduspartnerite kiire kasvu, Euroopa Keskpanga uljama kursi ja Eesti majanduses toimunud muutuste läbi (sh tehnoloogiasektori kasv), ent mitmed mõjud jäid.

Majanduse sunnitud ja kiirkorras tehtud restruktureerimise ja rahatrüki toel toimunud finantsvarade väärtuse kiire kasvu kontekstis suurenes nende inimeste hulk, kes tundsid, et ükskõik kes nende riiki juhib – parlament/kongress, peaminister/president, meedia või suurettevõtted –, «meiesuguste inimeste» huve küll keegi silmas ei pea. Jõudu said eliidivastased liikumised (Euroopas uued radikaalsed vasak- ja paremparteid, USAs Teepartei liikumine), kes paari valimistsükliga murdsid end ka riikide valitsusse või lausa üht maailma suurjõudu juhtima.

Trumpi 2016. aasta valimisvõidu seemned külvati 2008. aasta kriisis. Mitte viiruse levipotentsiaal, vaid teadmine, et valitsuste endi esile kutsutud majanduskriisidest saavad alguse järgmised suured muutused poliitikas, mõjutas Trumpi üleriigilise hädaolukorra kehtestamist edasi lükkama. Lõpuks polnud ka temal sellest pääsu, sest meediademokraatia ajastul jooksevad pea kõigi demokraatlike riikide poliitikud meedia ja selle kujundatava avaliku arvamuse järel, mitte selle ees. Ja meediademokraatias, kus iga inimese individuaalsed kannatused on juba hetke pärast kõigil justkui peopesal, pole võimalik teha otsuseid, mis põhinevad ratsionaalsuse moraalil.

Nii on ka Eesti lähinädalate suurim väljakutse, kuidas veenda meie inimesi, et viiruse leviku tõkestamine pole mitte valitsuse, vaid igaühe kätes. Sest muidu istumegi tähtajatult kodus, kuna meie valitsusel on ainult üks tööriist: sund keskaegsete katku leviku tõkestamise meetodite kasutamiseks.

Kui teoorias peaks poliitika kujundamine keskenduma tõenäosusele, enamusele ning avalikule huvile, siis on tänapäeva ühiskondades, iseäranis kriisiajal, suuresti meedia mõjul keskendutud justkui iga individuaalse kannatuse ärahoidmisele või leevendamisele, kuigi see on ju ilmselgelt võimatu. Aga nii nagu kohkus president Trump, kui pidi õhtuti teleekraanilt vaatama oma kodukandi Queensi haiglate juurde pargitud laibakülmikuid või kui kuulis Covid-19sse haigestunud sõbra koomasse viimisest, teeb demokraatlikes riikides samasuguse valiku enamik teisi poliitikuid. Aga kas see peakski teisiti olema? Milline eetika – kas enamusele või iga üksikisiku säästmisele orienteeritud – peaks toetama või saaks toetada tänapäeval poliitikuid selliste kriiside ohjeldamisel, on juba teise loo teema.

Keset kriisi avalikku arvamust vaadata on totter, sest selge on, et arenenud demokraatlikes riikides suureneb suurte raskuste ajal tihti valitsuse usaldus – probleemid tunduvad olevat igaühest suuremad ning sellistel puhkudel oodatakse, et keegi teine tegutseks, lahendaks ja juhiks. Nii on praegu kasvanud nii Trumpi kui ka meie valitsuse summaarne toetus ja isegi Itaalias usaldatakse Conte valitsuse pingutusi koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. Usalduskrediit, mis sellistel hetkedel valitsejatele antakse, on tohutu. Nii on ka Eesti lähinädalate suurim väljakutse, kuidas veenda meie inimesi, et viiruse leviku tõkestamine pole mitte valitsuse, vaid igaühe kätes. Sest muidu istumegi tähtajatult kodus, kuna meie valitsusel on ainult üks tööriist: sund keskaegsete katku leviku tõkestamise meetodite kasutamiseks.

Vaid Rootsi on jäänud viimasena ratsionaalsuse hulljulget riski võtma. Rootsi valitsus teab, et nende strateegia toob nõrgemate seas rohkem ohvreid kui inimeste tähtajatu koju sundimine ja majanduse seiskamine, aga usub, et ühiskond aktsepteerib seda üldise vabaduse ja heaolu säilitamiseks. Tundub lausa uskumatu, et see tänapäeva meediakeskkonnas üldse võimalik on. Vahest ei olegi ja peatselt vannub rootsaste ratsionaalsus ikkagi empaatiale alla.