Looduskalender: taimed lõdisevad külma käes

Valge-toonekured on taas pesadesse jõudnud. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Nüüd on meil palju rohkem aega aknavaatlusteks. Uurimiseks, millised imekaunid pilved üle taeva purjetavad ja kuidas kasvab õhtu-õhtult kuusirp.

Aga ka seda, kuidas tormituul toob linna kohale kajakaid, isegi suuri hõbekajakaid. Saab vaadata, kuhupoole purjetab järgmine haneparv ja kas nende seas on ka teistsuguse lennukontuuriga tegelasi – laglesid ja luiki.

Kuldnoka veidrad laulud

Kel maja küljes või õuekase otsas kuldnoka pesakast, need teavad, tagasi on ka kuldnoka­mamma. Veel ei ole ta asunud munema, kuigi pesast on välja visatud mullused mädamunad ja muu karvasem sodi. Kahekesi lösutatakse kas puu otsas või katuseharjal. Isaskuldnokk võtab üles viisikatke, mis meie aia kuldnokal tänavu laulurästalaulune, ju on nad koos lõunamaalt siiapoole rännanud. Kuulake õues, mis häält teeb teie kuldnokk, on see auto­lukustamise klikk või kuke kiremine? Kuldnokad on suurepärased jäljendajad.

Aga kui veel nädalapäevad tagasi vedasid mu alõtšahekist pesapalke varesed, siis nüüd on pesaehituse ette võtnud harakad, oks oksa järel tihendatakse seda varupesa, kus mitu aastat pole elatud. Haokubukatus on juba nii tihe, et läbi enam ei paista. Paar aastat tagasi murdus peapesa tüvi ja allatulnud pesa lahti harutades nägin, kui hoolikalt on see ka seestpoolt saviga vooderdatud. Kullakambrit tookord ei leidnud, aga tõenäoliselt tuleb nüüd taas olla ettevaatlik ­läikivate asjade õueunustamisega.

Esmaspäeva hommikul oli üks harakas käinud oma pesasse lambavilla hankimas ka mu tütre lambalaudas, väimees oli vastu akent pekselnud haraka kinni püüdnud ja lapselapsele enne lahtilaskmist näidanud, väikemees seletas terve hommiku, milline must ja valge harakas välja nägi, kasulik õuesõppetund korraga olemas.

Ah jaa, kuulsin nüüd oma kõrvaga ka metsvinti laulmas ja linavästrikku silpsumas, mustlepalindki tundus noote üles võtvat, metsaservast kostab aeg-ajalt kaelustuvi huhuutamist. Ja valge-toonekurgedel on kohati neli punast jalga ja kaks pikka nokka pesal.

Puruvanade uued kostüümid

Aga toonekure noka vahele mahtuvaid konnasid on veel vähevõitu, ehk siin-seal. Pigem napsavad nad ära veel veidi unisena ringiaskeldavad rästikud ja nastikud ning ehk ka mõne triitoni.

Just triitoneid või vesilikke ma nädalavahetusel maal tiigist leida püüdsin, aga avastasin hoopis kõikjal ringiaskeldavad puruvanad, kel ilus värske rohelise-pruunikirju kõrtest kookon seljas. Tiigi veepind on täis hundinuiavilla, nagu oleks vesi hallitama läinud ja aegajalt viksatab vees kaldataimede vahel mõni ujur. Kõige eredam putukaelamus oli aga punalutikate sagimine ja pulmamäng. Need punase-mustakirjud anarhistivärvides kandilised putukad on praegu pärnade all tagumikkusid pidi koos. Pärnaseemned on nende toiduks.

Taimeilm tegi möödunud nädala soojaga tugeva arenguhüppe, aga nüüd lõdisevad kõik rohelised taas üsna punaseks tõmbununa külma käes. Õie jõudis avada varsakabi ja valge ülane, metsas palu-karukell ja kuldtähed. Sarapuu mu maakodus on täis punaseid emasõietutte, mis kurvalt otsast mustaks tõmbuvad, isasurbade varajane tolm on lennanud olematusesse juba mitme nädala eest. Pajud hakkavad tasapisi õitsema ja toominga pungad on veninud juba roheliseks. Naati ja nõgest on nüüd maitsnud juba vist igaüks. Käisin ka nurmenukupaika vaatamas, õiekollast juba paistab nupus, aga väikesed lehed on veel väga mõrud.

LASTELE Ilmamäng: Pimesikk kivi toomas

Perega saab õues mängida praegu üht tõelist maskimängu. Õue keskele lüüakse maasse vai, sellele asetatakse paraja mõõduga kivi, mis ääriveeri vaia tipul seisab. Üks mängija seob rätikuga silmad kinni. Mängujuht viib ta umbes 15 sammu kaugusele vaiast ja keerutab ringi. Mängujuht suunab pimesikku sõnade abil vaiani. Pimesikk püüab võtta kivi kepi otsast nii, et see maha ei kukuks.

Kivi kättesaaja on järgmine mängujuht ja pimesiku roll läheb järgmisele mängijale. Selle ja teisi kivimänge leiab minu vastilmunud raamatust „Kivimängud. 70 lustakat rahvapärimuslikku õuemängu“.