Kohutav reis: avalik rööv ja kriminaalist prints

Video ei ole enam kättesaadav.

Reisida ei saa. Kui sa oled üks neist, kes kurvastab, mõjub see lugu sulle kindlasti hästi. Kas tõesti saab ühel reisil nii palju asju nässu minna? Saab, sest iga silp siin uskumatus loos on paraku tõsi.

Idee oli hea: sõidan koos kahe imekauni blondi sõbrannaga Barcelonasse puhkama. See lugu juhtus paari aasta eest, täpselt samal ajal, nagu on praegu, aprillis. Elust pulbitsev linn, hea söök, juba soe meri, suhtlejad inimesed – mis saaks valesti minna? Ega me muretsenud reisi algusest peale. Aga tagantjärele tundub, et oleks ehk ikka pidanud...

Rõõmsad blondid jõuavad rannabaarist peagi liivale lesima. Keegi ei aima, mis ees ootab. Foto: Erakogu

Taco’d on imelised, võrratu valik taimseid näkse. Istume rannaäärse tänavakohviku terrassil, päike kütab selga ning tuju võtab tänu teisele Sangria-kannule aina kõrgemaid tuure. Meie seltskonna kõige ilusam blondiin on vahepeal silma peale pannud seksikale baarmenile. Seisab teine seal, poleerib klaase ja vahib ainiti meie poole. Aga nagu tavaliselt, kellel päriselt huvi, see suhelda ei julge. Kuna mina pole kutti seni tähelegi pannud, pole mul midagi karta. Sammun abivalmilt leti juurde, paariminutilise vestlusega on jää sulanud ja naerame laginal. Elu on lill – Ricardole meeldib mu sõbranna samuti. Või noh, tegelikult ta pole pirtsakas poiss, talle meeldivad kõik ühikud meie blondibandest. Vaevalt jõuan tagasi lauda sõbrannat rõõmustama, kui laekub uus 1,5-liitrine kannutäis Sangriat – maja poolt, Ricardo silmapilgutuse ja laia naeratuse saatel.

Üks neist piltidest, mida rannast teha tuli. Meie ka ei tea, miks. Foto: Kristina Herodes

Surmauni rannas

Kell tiksub vaevalt keskpäeva, aga meil on juba pilved üle pea. Barcelonetta rand on vaid mõne sammu kaugusel, koorime end seal riidest lahti ja viskame liivale siruli. Käime korra vees, siis lihtsalt naerame igasugu lolluste peale ja klõpsime pilte nagu plikad ikka.

Arusaamatu aeg hiljem tunnen, et mu küünarnukk on pahupidi ja kõhunahk kisub. Avan silmad. Ja seal me kolmekesi lebame – kõik uduse peaga unne suikunud, bikiinid suvaliselt seljas, asjad rahvarohkel rannal laiali. Umbes pool meetrit eemal lebab liival käest pudenenud telefon. Vaatan oma kõhtu – see on seksikalt tomatikarva. «Issake, me magasime kolm tundi!» hüüatab meie bande mõistuse hääl.

Barcelona pole kindlasti koht, kus asju ripakile jätta! Vargused rannal on tavaline asi. Aga küllap ei suutnud ükski pätt seda õnne uskuda, et kolm blondi tõepoolest päriselt magavad. Muidu oleks hambaplommid ka pihta pandud. Aga ennäe imet, viimane kui üks meie asjadest on alles.

Hõrgutav vaagen värvilisi taimetoite vastas täpselt meie blondibande söögieelistustele. Foto: Kristina Herodes

Varjud on juba päris pikad, nii et pakime rannalaagri kokku ja suundume linna. Trobikond tapas’e-baare, kohvikuid ja söögipaiku hiljem leiame end ühe kohaliku klubi ukse eest. Urg on pime, tümakas paugub ja sisenedes tuleb läbida korralik turvalabürint. Rahvast on jube palju, aga blonde vähe – meid puksitakse kohe sisse.

Päikeke käes kipub sangrias leotatud rannalogardile kiirelt uni peale. Foto: Erakogu

Mürgel rahvaste paabelis

Ruumist me veel aru ei saa, aga muusika on hea ja karata oleme ammu tahtnud. Läheme kohe tantsiva vooluga kaasa. Mingi aeg veel näeme üksteist, siis tekib mõne sekundiga palju uusi huvitavaid kontakte ning kaotan sõbrantsid silmist. Fantastiline rahvaste paabel! Minu jaoks ideaalne, energiast sisisev suhtlussituatsioon, sellistes tunnen ennast nagu kodus igas maailma otsas. Ma ei oska oma teada hispaania keelt, kuid saan itaalia keele põhjal üllatavalt hästi aru. Siin on kampades noori mustanahalisi, kes teevad tantsuplatsil ülimalt vingeid numbreid, sõjaväelasi, kohalikke, turiste igast maailma nurgast. Väga mõnus.

Mingi hetk aga tuleb seltskond võhivõõraid supertantsijaid mulle sõna otseses mõttes selga elama. Noormees, kellega hetk varem vennastusin, nügitakse jõuga eemale ja minuti pärast avastan, et mind on õnnelikult vabastatud nii käekotist kui ka taskutes leiduvast. Jah, veidi mind tõugati ja sakutati küll, aga seda tuleb ju klubimöllus ikka ette. Niisiis täiuslik, avalik rööv ööklubis, osavalt ja profilt tehtud. Olen kuttide vilumusest rabatud: üks tegi trikke, teine kukutas joogi mulle peale ja samal ajal tegid kolmas-neljas platsi puhtaks.

Üllatustardumus kestab vaid hetke. Kuna saan imehästi aru, et äsja mu seljas elanud jõuk on haihtunud kui tina tuhka, pöördun personali poole.

Värviline ja pealtnäha turvaline Barcelona. Foto: Erakogu

Nüüd läheb lahti tõeline seiklusfilm: raadiosaatjatega turvameeskond jookseb robinal ringi, vaadatakse üle salvestised. Mind viiakse esialgu mööda pikki koridore klubi taharuumi. Hulk morne mustas mehi ja mina. Üks turvakappidest püsib pidevalt mu kõrval. Need mehed on kui müür, emotsioone ei näita ning on harjunud mitte suhtlema. Aga minul on vastupidine harjumus. Esmalt mees muigab, siis toriseb veidi, aga peagi juba sulab ja selgitab, mis toimub. Saan teada, et klubis nad märkasid midagi kahtlast küll, aga nad ei tule ise toime. Politsei on juba kutsutud ja kohe-kohe saabumas. Kivikujudega sünges kamorkas

Veedan seal pimedas kamorkas sünge kapi seltsis umbes tunni. Esialgu jalad harkis ja käed risti rinnal seisnud kivikuju võtab minu suhtes juba kaitsvaid asendeid ja tundub täitsa tore sell. Imestab, et kuidas ma ikka nii naiivseke olla saan. «Kus su sõbrad on? Kuidas sa saad olla üksi klubis? Tüdruk?! Üksi?! Barcelonas!?»

Ma tahaks ise ka teada, kuhu mu kaks sõbrannat said. Helistaks, aga ei saa – mu telefon, dokumendid, pangakaardid ja sularaha, kõigist neist sain äsja vabaks. Turvamees, kellest on vahepeal sõber saanud, pakub oma mobiili. Ma ei mäleta peast kummagi telefoninumbrit. «Aga otsime nad Facebookist,» pakub kutt elukogenult. Juba ongi üks leitud ja talle võhivõõralt vennalt sõnum teele pandud.

Samal hetkel saabub politsei. Mehed on tõsised ja tõredad. Saan hunniku hispaaniakeelseid pabereid. Kirjutan kõigile kohe alla. «Kas sa saad aru?» küsib üks pisut puises inglise keeles. «Ei saa, aga ma usun, et see on miskit vajalikku. Teie tööks. Minu aitamiseks. Või ei?» Politseinikud vaatavad mind nagu blondi-anekdoodist välja astunud nähtust ja juba naeratavad. Üks paneb mulle semulikult käe õlale ja lubab, et nad teevad kõik, mis saavad. Nüüd ootame väljas. Mina seda olukorda lahendada ei oska, lihtsalt palvetan mõttes ja loodan parimat. Sõber-turvamees pole mind samuti hüljanud ja jätkab nüüd juba omal algatusel vestlust. Mina naeran, see maandab pinget. Värisen natuke, aga pigem ärevusest kui külmast. Mul on seljas T-särk ja lühikesed püksid, õnneks on soe Hispaania öö.

Graffitirikas ümbrus Foto: Nele Talussaar

Seksikas taustapilt pole mõrv

Korraga hakkab juhtuma! Esmalt toob üks noormees tagasi käekoti. Seesama, kes tantsuplatsil mul otse kuklas rabeles. Käekott on tühi. Möödub pool tundi. Keegi on tualettruumist «leidnud» mobiili. «Kas see on sinu telefon?» küsib politseinik ja aktiveerib taustapildi, millel bikiinides Kristina basseiniserval istub. Veidi piinlik on ja ma ei suuda seda varjata. Politseinikud aga muigavad ja annavad mõista, et seksikas taustapilt pole küll mingi mure.

Veel tund. Politseinik toob nattipidi kohale kuti, kes joogi mulle kaela ajas. See mees olla linnas juba kõige kaugemale lipata jõudnud. Tema käes on minu rahakott. Kaardid sees, raha kadunud. Siis tuleb järgmine tabatud pätt ID-kaardiga. Viimasena saan tagasi kogu kaasas olnud sularaha, sendi pealt. Viimane jõuguliige ulatab selle mulle ülima aupaklikkusega nagu kuningapoeg, kes palub printsessi kätt. Muidugi ma pole ta peale kuri, seda enam, et asi ju lahenes.

Olen totaalses hämmingus. Kas tõesti on võimalik, et rööv ööklubis nii õnnelikult lõppeb? Küsin politseinikelt, kas peaks veel kuskile alla kirjutama või tohin nüüd minna. Kõik on korras. Minust saab kõndiv, ülevoolav tänutunne. Kallistan pikalt ja tuliselt kõiki politseinikke ja turvamehi. Ütlen, et olen Eesti ajakirjanik ja kunagi hiljem, mis sest et ma ennast sellega kompromiteerin, kirjutan ma nende kangelastegudest veel loo.

Üks politseinik pakub selle peale lahkelt, et võib mu koju saata. Hakkab juba valgeks minema, tunnen seda linnaosa, pole vaja.

Meie odav öömaja ei paiknenud just kõige peenemas linnaosas. Foto: Kristina Herodes

Meie odav öömaja pole just peenes linnajaos. Tänavad on õnneks tühjad ja vaiksed, lippan tennistes kergel sammul kodu poole. Ühel tänavanurgal kuulen juba lärmist ära, et takistus on teel. Salgake jommis meesterahvaid ei arva sugugi, et neil võõra plikaga tegemist poleks, otse vastupidi. Tähelepanu on ühemõtteliselt agressiivne.

Korraga astub ligi üks vastassuunast saabunud mees. «Ma kaitsen sind, saadan su koju.» Hakkame tempokalt astuma ja kuna kitsaid tänavaid on seal igatpidi risti-rästi, on mul varsti koordinaadid segi. Kamp jõlgub ikka veel sabas. Siis teatab äsja kohatud kodanik teistele, et on mu kallim. See sobib, tülitajad taanduvad. «Ühest kohast pean veel läbi käima, ainult korraks, ok?» Silmitsen oma teejuhti. Ta on kõike muud kui usaldusväärse välimusega. Tõtt-öelda pesuehtsa päti moodi. Aga tosin pätti on veel halvem valik. Naeratan ja noogutan.

Kriminaalne muinasjutuprints

Ta haagib end mu küünarvarde ning peagi siseneme suurest, otse tänavale avanevast uksest. Leian end hämarast suitsusest toast, kastidel pikutab ja istub hulk minu teejuhi masti mehi, laual on hunnik rahakotte. Olen maandunud keset taskuvaraste staapi! Keegi juba hõikab midagi nilbet, paar võimukama olekuga isandat loivab lähemale. Nad ei tea, et ma saan nende jutust aru, teen näo, nagu ei saaks. No on mul aga annet – vihma käest räästa alla! Nii palju idiootseid juhtumisi ühe õhtuga ei ole lihtsalt võimalik!

«Küll mul veab, et ma sinuga koos olen. Et sa mind päästma tulid, aitäh sulle,» krahman tüübil käest, kes mind siia lõksu meelitas. Näen tema näol selgesti hea ja kurja mina võitlust – nagu filmis! Jõugukaaslased tunnustavad teda saagi eest, aga teisalt oleks tal kordki elus võimalus end kangelasena tunda. No kurat, mõlemat tahaks. Mul on hirm. Uks on lukus. See kutt on ainus võti välja saada.

Sõber-taskuvaras pole ilmselgelt ülearu kirgas kriit, mõttetegevus võtab tal omajagu aega. Viimaks ta nägu selgineb ja prints valgel hobusel jääb peale. Puterdab tõtakalt teistele, et ei-ei-ei, see tüdruk on päriselt tema sõbranna, ja kupatab mind kiiruga uksest välja.

Barcelona hommikupäike on vahepeal kõik tänavad üle ujutanud. Printsiks ülendatud pätt viibki mind galantselt soovitud aadressile, ootab truu valvurina kõrval, kuni üks mu sõbrannadest ärkab ja avama tuleb. Tänan teda soojalt.

Kui kogu see seiklus kokku võtta, siis tõesti – kohtasin sel ööl tulikuumas Barcelonas terve rügemendi jagu päästehimulisi kuningapoegi, tänu kellele sain kõik röövitu tagasi ja olen ise endiselt terve ja elus.

Kui järgmisel päeval sõbrannadele juhtunust räägin, naeravad nad lakkamatult. Tegelikult saame kõik väga hästi aru, et asi oli naljast kaugel. Täie tervise juures oleva minu asemel võiks seal seista ka paljaks röövitud või kuritarvitatud sõbranna. Või ka üldse mitte kedagi... Kõige paremini säästab jaburatest juhtumistest see, kui lennukid ei lenda ja reisima ei saa. Nii et olgem kaitsva olukorra üle rõõmsad!

Blondid Barcelonetta rannal Foto: Erakogu