Juhtkiri: pausiaja abivahendid

Suletud kaubanduskeskus. Pildil eskalaator.  Foto: Margus Ansu

Majanduskriisid on varem olnud nähtamatu käe juhitud. Seekordne on eriline, selle on tekitanud täiesti nähtav käsi, mis kehtestas eriolukorra, sulges piirid ning sundis inimesed koju jääma, just nagu vajutanuks pausinupule. Mitte ühes linnas või riigis, vaid terves maailmas korraga.

Võibolla seetõttu on ka suhtumine veidi teistsugune, kõik justkui ootavad, millal seesama nähtav käsi ükskord taas nupule vajutab, et elu saaks jätkuda sealt, kus pooleli jäi. Kuid vaevalt see nii lihtne on. Seisaku ajal on ettevõtetel vaja ellu jääda, mitte kaotada sidet töötajatega, et olla valmis tegevuse taastamiseks. Mida pikem on paus, seda keerulisemaks see kujuneb.

On hea, et valitsus on leidnud töötukassa meetmed, mis aitavad seisakut üle elada, et Kredex pakub käendusi, mis tagaks ettevõtete likviidsuse ja aitaks turutõrgetele reageerida. On hea, et eriolukorra jooksul ei arvestata maksuvõlgnevustelt intressi ja vähendatakse seda tavalisega võrreldes ajutiselt ka pärast eriolukorra lõppu. Ning on hea, et plaanitakse võtta kõige selle elluviimiseks laenu.

Kuid kriis on tabanud eri valdkondi üsna erineval viisil. Turism ja teenindus kannatavad väga tugevalt. Mõnes vallas on jälle tekkinud tööjõupuudus, eeskätt seal, kus toetuti võõrtööjõule, nagu põllumajanduses ja ehituses. Riigisektor aga elab edasi suhteliselt rahulikult, sest riik on eelarveline ja palka makstakse samamoodi kui enne.

Eriolukord on kehtestatud meie kõigi elu ja tervise huvides solidaarselt. Oleks õiglane, kui selle otsuse majanduslikku mõju kannaksime samuti solidaarselt.

Selleks on hädavajalik, et lisaks laenamisele ja muudele majandust stabiliseerivatele ja stimuleerivatele meetmetele püüaks riik olla ka sotsiaalselt õiglane. Kui erasektorit ootab juba praegu kulude kokkuhoid ja palkade vähendamine, siis peaks leidma kokkuhoiukoha ka riigisektor. Lõppude lõpuks oleme kõik selles olukorras ühiselt, ja kui praegu ei suudeta toetada erasektorit, satub järgmiseks löögi alla ka riigisektor.

Eriolukord on kehtestatud meie kõigi elu ja tervise huvides solidaarselt. Oleks õiglane, kui selle otsuse majanduslikku mõju kannaksime samuti solidaarselt.

Erasektori palgatoetused on hädavajalikud, et tagada ettevõtete valmisolek jätkata tegevust niipea, kui eriolukord lõpeb ja turutõrked kaovad. Strateegiliste ettevõtete stabiliseerimiseks võiks riik kaaluda ka osaluse ostmist, mida rahulikumatel kriisijärgsetel aegadel maha müüa. Toetust võib vajada ka põllumajandus, kus on tekkinud tööjõupuudus seoses võõrtööjõu lahkumisega. Selle majandusharu tegevuse jätkumine on eluliselt tähtis kasvõi toidujulgeoleku seisukohalt, eriti olukorras, kus ei saa kindel olla rahvusvahelistele tarneahelatele.

Nii nagu varasemate kriiside puhul kaasnevad ka praegusega struktuursed nihked, mis tingivad tööjõu ümberõppe vajaduse. Selge, et igast hotellitöötajast või teenindajast ei saa põllumeest, aga ka linnas on praeguse kriisi eripära tekitanud tööjõupuudust ootamatutes kohtades – kasvõi näiteks isikukaitsevahendite tootmises või koju tellitavate toidukaupade komplekteerimises. Nakkuse läbipõdenud aga võivad tänu oma immuunsusele olla hindamatud lihtsamatel eesliinitöödel.

Eriolukorra tingimuses võib kas või ajutise ümberõppimise valmidus olla hädavajalik. Enese proovile panek on ka vaimsele tervisele parem kui jääda lihtsalt töötuna koju norutama.