Kristjan Järvan: laen on surnud, elagu laen

Kristjan Järvan. Foto: Tairo Lutter

Valitsusel on tekkinud plaan võtta miljard eurot laenu. Kas see on mõistlik samm ja ega miljard järsku liiga vähe ole? Laenamisotsuse langetamiseks vaadeldakse klassikaliselt kahte näitajat: mis on laenu intress ja mis projekti selle eest rahastada saab. Ettevõtja Kristjan Järvani artikkel järgib sarnast metodoloogiat, et avada, miks antud loogika ei kehti tema hinnangul enam ei kriisis ega ka tavaolukorras.

Sattusin vaatama eelmise aasta lõpu Euroopa Keskpanga biennaali, kus tegi ettekande Olivier Blanchard, kes on maailma 12 enim tsiteeritud elava majandusteadlase seas – töötanud seitse aastat IMFi peaökonomistina ja ühtlasi MITi emeriitprofessor. Sellest ettekandest pärinevad mitmed põhimõtted, millele paljuski toetun ka siin: 1) laenuintressid on madalad ja jäävad madalaks pikemaks ajaks; 2) majanduskasv ületab intresse veel pikka aega; 3) laenude tagasimaksmine pigem pärsiks riikide majandust – laenuraha tulemusena on tulevikus majanduskasv suurem ja võlakoorem väiksem; 4) ELi eelarve reeglid on liiga jäigad ning paljud riigid eiravad neid; 5) ELi fiskaalpoliitika reeglite peamine eesmärk on hoida ära seda, et mõni riik läheb pankrotti ja tekitab teistele riikidele sellega probleeme – kui see stsenaarium on mõistlikult välistatud, peaksid riigid oma fiskaalotsustes vabad olema; 6) väikese tootlusega investeerimise asemel võivad suure sotsiaalse tootlusega kulutused olla majandusele mõistlikumad.

Laen on jätkuvalt madala intressiga ja jääb pikaks ajaks odavaks – seda eriti Eestile, sest meil põhimõtteliselt varasem laen puudub. Kui tahaksime oma laenukoormusega olla samal tasemel nagu Soome (kes jääb ELi keskmisest maha), peaksime laenama ligikaudu 14 miljardit eurot. Rahandusminister Martin Helme­ on öelnud, et laenu plaanitakse­ võtta 1,5–2 miljardit eurot, ning Siim Kallas on märkinud, et kriisi üleelamiseks võib kuluda kuni üheksa miljardit. Laenu saamise muudab praeguses olukorras eriti lihtsaks Euroopa Keskpanga otsus trükkida juurde 750 miljardit eurot, et oleks võimalik osta ELi riikide võlakirju – ka Kreeka ja Itaalia omi. See annab ka hea võimaluse refinantseerida varasemaid kõrge intressiga laene uute laenudega, millel intress sisuliselt puudub. Kas lõputu rahatrükk on jätkusuutlik lahendus, on muidugi küsimus omaette, kuid tõsi on, et laenuvõtmine on praegu ja lähitulevikus väga odav ning Eestile kergelt kättesaadav. Järgnevalt tekib aga küsimus, kas laenu võtta on ka mõistlik.