Juhtkiri: valmistudes jälgimiseks

Kodanike liikumise elektrooniline jälgimine on mitmes riigis, kus koroonakriis vaibuma hakkab, juba reaalsus. Foto: INDRANIL MUKHERJEE/AFP/Scanpix

Nädalavahetusel sai teatavaks, et Eesti on esitanud Euroopa Nõukogule teavituse osa vabaduste võimaliku piiramise kohta. Üle nädala tagasi tehtud teavituse kohta andis välisminister Urmas Reinsalu selgitusi laupäeval.

Koroonakriisi lahendamisel võib riigil tekkida vajadus võtta kasutusele meetmeid, mis piiravad inimõiguste konventsiooniga sätestatud õigusi, põhjendas ta, ning kuna õigus elule on teiste õiguste eeldus, tuleb seda kaitsta vajaduse korral teisi õigusi piirates.

Praegu on Eestis piiratud nii riigisisest kui ka piiriülest liikumist, suhtlemist, kogunemist, muudetud hariduse andmise korda ja kohtukorraldust, suletud asutusi jm. Mis meid veel võib oodata?

Ministrile vastandus Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet, kes leidis, et teavitus oli muret tekitav ja ülearune, kuna võimalus piirangud kehtestada on konventsioonis niikuinii ette nähtud, ja et teavitus tuleb esitada siis, kui riik plaanib kasutada konventsioonis sätestamata meetmeid.

Teiste maade kogemus näitab, et ranged liikumis- ja kogunemispiirangud on ainus, mis aitab nakatumist alla suruda. Paraku ei ole see lõplik: kui Hongkongis olukorra normaliseerudes piiranguid leevendati, hakkasid nakatumised uuesti sagenema.

JUHTmõte

Ka Eestis on oodata teist lainet, küsimus on, milliste vahenditega seda siin piirama hakata ja milliseid vabadusi need riivaksid.

Seepeale kutsus politsei inimesi üles karantiinirikkujatest teatama ning kasutusel on jälgitav elektrooniline käevõru. Elektroonilisi jälgimisvahendeid on kasutusel teisteski riikides, näiteks Singapuri riiklik jälgimisäpp, mis salvestab seadmed, mis on olnud kasutajast kahe meetri raadiuses. Ka Eestis on oodata teist lainet, küsimus on, milliste vahenditega seda siin piirama hakata ja milliseid vabadusi need riivaksid.

Valmis tuleb olla pikaks võitluseks, milleks vahendite valikul varitsevad eetilised ja õiguslikud dilemmad. Ühiskonda ei saa vaktsiini valmimiseni välja lülitada ja kõiki kodus püsima keelitada. Lisaks majanduskahjule tuleb arvestada isolatsiooni mõjuga vaimsele tervisele (depressioon ja ärevushäired) ning pingete kasvu ja perevägivalla sagenemisega.

Nii ongi teise laine vältimiseks alternatiiv massilisele kojujäämisele viirusekandjate ja viirusekahtlusega inimeste isolatsioon ja selle riiklik jõustamine, samas kui terved saavad jätkata oma igapäevaelu.

Just karantiini valikuline ja ülirange rakendamine ehk katkematu lausjälgimine on koht, kus põhivabaduste piiramine kõige teravamalt esile tõuseb. Diskrimineeritakse ju üht kindlat inimrühma teiste heaolu arvel. Millist hinda oleme nõus maksma, kui palju me laseme ennast piirata, et arvatav suremus viiruse tõttu langeks näiteks kümme protsenti? Kas üllatuskõned politseilt ja kohustus saata suvalisel hetkel selfi, tõendamaks, et järgime karantiini reegleid, on meile vastuvõetavad vahendid? Või kuidas oleks äpisõnumiga, mis teavitab, et läheduses on nakkusekahtlusega isik?

Selleks et viirusega võitlemiseks loodud süsteeme ei saaks hakata kasutama ebaproportsionaalseks elanikkonna kontrolliks, tuleb aegsasti hakata looma seadusraamistikku, mis piiritleb riigi sekkumise eraellu. Vaja on avalikku arutelu, et jälgimissüsteemi ei rakendataks ootamatult ja nii, et avalikkusel ei olegi ettekujutust, millisel määral tema vabadusi piiratakse, kusjuures eriolukorra tõttu pole ka efektiivseid võimalusi juba kehtestatud meetmeid vaidlustada.