Gregor Pruunsild: keda uskuda?

Gregor Pruunsild. Foto: Liisa Rätsep

Tervishoiuorganisatsioonide soovitused on algusest peale olnud vastukäivad, kirjutab TÜ meditsiiniteaduste üliõpilane Gregor Pruunsild.

Koroonaviiruse arengu ja leviku pingsa jälgijana olen viimased kaks kuud olnud nii Eesti kui ka välismeedias avaldatud uudistega selles vallas kogu aeg kursis. Seetõttu pani mind imestama Aro Velmeti arvamusartikkel (PM 21.03), kus ta julgustas järgima suurte (kollektiivsete) organisatsioonide, nagu maailma terviseorganisatsiooni (WHO) ja terviseameti soovitusi. Teen väikese ülevaate nende organisatsioonide avaldustest ja soovitustest, et lugeja saaks ise veenduda, kui usaldusväärsed ja asjakohased need tagantjärele vaadates tunduvad.

Euroopasse jõudis koroonaviirus WHO andmetel 25. jaanuaril. Meediaväljaannetes sai see juba kajastust, aga valdav tunne oli selline, et tegu on meist väga kauge probleemiga kusagil Hiina nurgas, mis meie igapäevaelu ei puuduta. Nüüdseks on kogu maailmale kohale jõudnud, kui tõsise ohuga on tegu.

WHO reageerimist koroonaviiruse kiirele ja kontrolli alt väljuvale levikule võib pidada pehmelt öeldes lahjaks. Veel 2. märtsil toimunud pressikonverentsil keskendus WHO peadirektor doktor Tedros Adhanom Ghebreyesus valdavalt positiivsetele uudistele, mainides pidevalt seda, kuidas Hiinas on olukord kontrolli all ja uute juhtumite arv väheneb. Pressikonverentsil 9. märtsil oli õhkkond märgatavalt pingelisem. WHO sõnutsi oli pandeemia oht «väga reaalne». Miks jäi pandeemia juba sel hetkel (või varem) välja kuulutamata? See on küsimus, millele siiani pole vastatud. Vaid kaks päeva hiljem kuulutas WHO ametlikult välja pandeemia. Selleks hetkeks oli maailmas umbes 118 000 juhtumit enam kui 110 riigis.

14. märtsil võttis Twitteris sõna Prantsusmaa terviseminister, kes soovitas mitte tarvitada ibuprofeeni, kui on koroonaviiruse kahtlus. Kohe sattus see väide globaalse kriitika alla, paljud tuntud arstid pidasid seda naeruväärseks. Ometi võttis WHO konkreetse seisukoha vaid paar päeva hiljem (mitte kuudepikkuse uuringute tulemusena), et Covid-19 sümptomite all kannatavatel inimestel tuleks vältida ibuprofeeni. Ja vaid paar päeva hiljem võttis WHO oma hoiatuse tagasi, öeldes, et negatiivseid andmeid seoses ibuprofeeni tarvitamisega ei ole. Üsna skisofreeniline olukord.

Eestisse jõudis koroonaviiruse tõsidus kohale suuresti terviseameti suutmatuse tõttu langetada kriitilises olukorras adekvaatne otsus.

Terviseameti reageerimise kohta pole ka kahjuks eriti midagi positiivset lisada. 5. veebruaril sõnas terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai: «Hiinast ja haiguse leviku riskipiirkonnast saabuvate inimeste puhul pole mõistlik ega põhjendatud otseseid piiranguid kehtestada.» 27. veebruaril kinnitati Eestis esimene koroonaviirushaigusjuhtum. WHO hindas riski globaalsel ja regionaalsel tasandil suureks. Terviseamet tegeles aga soovitamisega, soovitades riskipiirkonnast naasnutel jääda võimalusel koju. Kuna sel hetkel veel olukorda tõsiselt ei suhtutud, läksid mitmed «soovituse» saanud inimesed, naasnud Põhja-Itaalia suusapuhkuselt, otse tööle või kooli. Samal päeval, kui WHO kuulutas välja pandeemia, andis terviseamet Saaremaale «range soovituse» mitte enam korraldada suuri spordivõistlusi. Võrdlemisi nõrk reaktsioon ülemaailmsele viiruse levikule.

Eestisse jõudis koroonaviiruse tõsidus kohale suuresti terviseameti suutmatuse tõttu langetada kriitilises olukorras adekvaatne otsus. Jutt käib muidugi Saaremaal 5. märtsil toimunud kohtumisest Milano võrkpallimeeskonnaga. Delfile 2. märtsil antud intervjuust selgub, et Saaremaa klubi tegevjuhi Hannes Sepa sõnul oli neile ürituse korraldamiseks saadud terviseametilt roheline tuli: «Oleme suhelnud Eestis nii terviseameti kui ka Saaremaa vallaga ning ühine seisukoht on meile antud: terviseamet ei pea hetkel vajalikuks piirangute seadmist CEV Challenge Cupi mängudele Kuressaares 4. ja 5. märtsil.» Samal päeval (!) avaldas terviseamet oma kodulehel uudise, kus on kirjas, et Põhja-Itaalia piirkonnad Lombardia, Veneto, Emilia Romagna ja Piedmonte on praegu riskipiirkonnad. Tuleks igaks juhuks ära mainida, et Milano asub Lombardias. Riskipiirkondadest naasnud inimestel on soovitatav koju jääda, aga kohalikele võrkpalluritele kehtivad teised reeglid?

Parajalt poleemikat on tekitanud analüüside tegemine. Keda testitakse, millal ja kuidas? Epideemia algfaasis testiti vaid inimesi, kellel olid selged sümptomid, kes olid viimasel ajal viibinud riskipiirkonnas või kokku puutunud kinnitatud koroonaviirusesse nakatunuga. Praegu on terviseamet otsustanud fookuse suunata ainult riskirühmadele, kuhu kuuluvad vanemad ja kaasuvate haigustega inimesed. See on väga piiratud osa kogu rahvastikust. WHO seisukoht on viimasel ajal olnud konkreetne: testida, testida ja veel kord testida. Mis see õige lähenemine siis õigupoolest olema peaks? Kas usaldame pigem maailma suurorganisatsiooni või kohalikku terviseametit, kuna tegevused ja soovitused käivad üksteisele kardinaalselt vastu? Positiivse dünaamika on saavutanud riigid, kes võtavad proove nii paljudelt kui vähegi võimalik. Nüüd on selgunud, et kuna Covid-19 analüüsi tegemiseks on vaja perearsti saatekirja, pole võimalik nädalavahetusel isegi selleks luba saada. Tundub, et isegi koroonaviirusel on nädalavahetusel puhkepäevad.

Ei WHO ega ka terviseameti tegevus pole olnud ennetav, vaid pigem tagantjärele reageerimine sündmustele. Ennetavalt tegutsedes oleks olnud võimalik ära hoida Saaremaa võrkpallimäng ja suurem puhang. Aro Velmet ütles konkreetselt, et tuleb usaldada ja kuulata organisatsioone. Milliseid organisatsioone me rahvana kuulama peame, kui nende jutt on isegi kohati iseendiga vastuolus?