Jelena Skulskaja: lähme õige vanadekodusse külla plüüskarule

Jelena Skulskaja. Foto: Erakogu

Igaühel on kuskil alles plüüskarud, kelle olemasolu alles nüüd meenub. Rasketel aegadel on tähtis pöörata maailma poole meis kõigis peituv parem külg, kirjutab kirjanik ja tõlkija Jelena Skulskaja.

Vaevalt jõuti pandeemiast teada anda, kui Jan Kaus (üks loomu poolest minuga kõige enam kokku sobivaid poeete) tõttas veel sulgemata raamatupoodi. Sugugi mitte seepärast, et tal oleks raamatuid vähe – vastupidi, tema kodu on raamatuid pungil täis –, ega ka mitte seepärast, et tal polnuks kodus enam ühtegi raamatut, mida ta ei oleks lugenud – vastupidi, kaugeltki kõike pole ta jõudnud lugeda –, vaid seepärast, et kui osta neiks päeviks raamatuid, siis kinnitad sellega, et elu põhiväärtused pole muutunud.

Just see Jan Kausi retk raamatupoodi tuletas mulle meelde ühe Jorge Luis Borgese viimase pajatatud loo: ta oli juba vana ja peaaegu täiesti pime (Janil on selle eani veel oma nelikümmend aastat), aga nautis raamatute ostmist, silmitses raamatuselga, libistas sõrmedega üle kaante, kaalus käe peal ja hingas sisse raamatu hõngu – seda kordumatut lõhna, mida tunned käte vahel olevast raamatust, aga mitte arvutiekraanilt.

Jan Kaus on kirjutanud luulevormis sellest, kuidas muutub aeg: praegu on lastel hulganisti igasuguseid mänguasju, aga temale kingiti lapsepõlves suur karu, lausa nii suur, et ta ei julgenud sellele üksinda isegi mitte lähedale minna – nii istuski karu palkmajas voodinurgas ja talvel külmus seina külge kinni. Aga praegu on ta «ikka veel voodinurgas, ei valva kellegi und, võib-olla iseenda unetust. Karu vanadekodu asub minu vanematekodus. Kui mu poisid sinna satuvad, ei tee nad karust väljagi. Nii ongi parem. Kui ma teda haruharva näen, siis on paar korda olnud tunne, et loen ta näost iseenda tundeid».