Spioon, kes tsiteeris Hamletit

Ben Macintyre, „Spioon ja reetur“. Foto: Raamat

Miks hakatakse spiooniks? Ideoloogia? Poliitika? Patriotism? Saamahimu? Seksiseiklused? Šantaaž? Ülbus? Kättemaksu­iha? Pettumus? Romantika? Mõjukus? Intellektuaalne snobism või hoopis REIS – Raha, Ego, Ideoloogia, Sund? Viimast terminit olevat palju aastaid kasutanud KGB.

Kuid mis ajendas enam kui kümme aastat KGB polkovnikut Oleg Gordijevskit ohtlikku spioonielu elama, sellele leiab vastuse The Timesi kolumnisti ja toimetaja Ben Macintyre’i kõhedusvärinaid tekitavast külma sõja põnevaimast spiooniloost «Spioon ja reetur».

Eri luureteenistuste (MI5/MI6 – Briti, PET – Taani, KGB – Vene, CIA – Ameerika) pideva tähelepanu all elanud Gordijevski erines vägagi oma tollastest nõukogude kolleegidest. Hoolimata sellest, et ta oli teist põlve KGB-lane, kasvanud üles saladuste keskel ja lõpetanud NSVLi elitaarsema ülikooli, Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi, n-ö Vene Harvardi, oli temas kogu aeg pulbitsenud mässumeelsus ja viha isa NKVD-aegse tegevuse vastu, põlgus süsteemi vastu ja kiindumus vabadusse.

Gordijevski armastus kõrgkultuuri, väärtkirjanduse ja klassikalise muusika vastu oli KGB kolleegidele arusaamatu, samuti ei täheldatud tal elukutsega kaasnevat ülemäärast napsilembust. Veel eristas teda paljudest teistest KGB-lastest keelevaist, nii omandas ta nooruses saksa ning taani keele, hiljem juba lühikese ajaga inglise keele, samuti teadis ta varakult, et keeleoskus on tee teenistusse välismaal.