Litsinduse kodustamine

Mart Sander oma romaani «Litsid III» esitlusel mullu detsembris. Foto: Remo Tõnismäe

Kui viis aastat tagasi ilmus Mart Sanderi ajaloolise romaanitsükli «Litsid» esimene raamat, siis ehmatas (kirjandus)avalikkust pealkirja provokatiivne otsekohesus. Oldi harjunud selle halvustava, sõimava ja alandava märgistatusega. Fraseoloogiasõnastikustki leiame värvikaid ütlemisi: «kiire nagu litsil laadapäeval»; «libe nagu litsi nahk»; «lits ka ei võta viimast»; «hädas nagu lits lapsega» jt.

See viimane puudutab ka proua Kuke «kanakarja», kellest Maalil on laps Jack ja Stassigi ootab last, keeldudes proua Kuke tuttava, doktor Tammeri aborditeenusest. Lootest on vabanenud teisedki neiud, Renate vastu tahtmist, Linda ja Monika omal soovil. Kuigi õmblusteta kondoomid kuulusid juba Esimese maailmasõja ajal Euroopa sõduritele antud standardvarustusse ja lateks kondoomimaterjalina võeti kasutusele 1930. aastal, jääb mulje, et Kuke bordellis, kus ellujäämiskursuse läbimiseks ning «sõdimiseks» läksid käiku naiselikud võlud, pakuti seksiteenust n-ö naturaalselt. Antibeebipillide tulekuni jäi siis veel kakskümmend aastat.

Kolmandas osaski, mille ajaraamiks on september 1941, st Saksa okupatsiooni algus kuni aastavahetuseni 1941/1942, valgustab autor lõbumaja tegevust diskreetselt. See on väliselt härrasteklubi või koguni salong, kus ootavad ees eskorditeenust osutavad geišalikud neiud. Raamatu lõpus, kui uus tsiviilvõim toonases Eestis on juba kehtestunud, teatab proua Kuke abikaasa, ooberstiks tõusnud Franz, et vabariigiaegsete väikeettevõtete taastamise käigus võidakse senisele härrasteklubile anda meelelahutusettevõtte staatus, «no ütleme, nagu väike teater», millele «pole mingeid moraalseid näpuganäitamisi». Niisiis terendab proua Kukele teatridirektori tulevik. Eelmiste osade puhul on Merle Palmiste – Kuke osatäitja samanimelises teleseriaalis – võrrelnud enda kehastatavat tegelast karmi käega õpilasi kantseldava, kuid samas ka kaitsva koolidirektori Maurusega.