Isegi kui kõik muu on ära jäetud või võetud, on huumor abiks

Ain Mäeots Foto: Tairo Lutter

Tänavu 150. sünnipäeva tähistava Vanemuise teatri kandvaid jõude, lavastaja Ain Mäeots räägib, kuidas teatrirahvale väga keerulistel aegadel siiski midagi positiivset leida.

Tuleb tunnistada, et plaan teha Mäeotsaga (48) intervjuu susises peas juba möödunud aasta lõpus. Mäeots on ju heas loomingulises hoos, Vanemuisel on käsil 150. tegutsemisaasta ning «ENSV»-nimeline telesari, mida Ain lavastab, hoiab vankumatult inimesi telerite ees. Ent toona jäi meie vestlus ära.

Intervjuu toimub nüüd, mõni päev enne rahvusvahelist teatripäeva (oli eile, 27. märtsil – toim), mil üle ilma üha laastavamaid tuure koguv koroonaviirus on lavainimesed tööta jätnud ja kodudesse istutanud ning Vanemuise juubelihooaeg kujunenud vaikseks hooajaks. Ent Mäeots mõjub kõige selle taustal ootamatult rahuliku ja muhedana. Isegi siis, kui võtab jutuks tänavuseks tipplavastuseks plaanitud uhke ja vaatemängulise «Pangaröövi», mille esietenduse eel hakkas riigis kehtima eriolukord. «Jah, meil pidi 14. märtsil olema esietendus. Sellest oleks pidanud saama hooaja üks olulisemaid, suuremaid ja keerulisemaid tükke. Saime ta sama hästi kui valmis. Toimus isegi esimene läbimäng testpubliku ees.»

Kas pole see veider olukord? Teos on valmis, aga näidata ei saa. Mõttesse kerkib skulptor, kes on linna keskväljakule skulptuuri valmis teinud, aga lina sellelt kergitada ei tohi.

Vaat see on vaatepunkti küsimus. Ei tea, kas see on halb või hea omadus, aga suudan võtta olukorda rahulikult. Mul on hea meel, et see eriolukord ei saabunud näiteks nädal enne esietendust, mil ta veel valmis polnud. Las see lavastus nüüd settib. Töö, mis me temaga tegime, ei kao ju kuhugi.

Ma mõtlesin, et igat teatriinimest tabab vähemalt mõõdukas meeleheide, kui vahetult enne esietendust keelatakse inimestel teatrisse tulemine. Mis mõte on kuude jooksul tehtud tööl ja nähtud vaeval, kui lavastus ei jõuagi publiku ette?

Aga tead, lavastaja töö ongi selline. Rutiini kui sellist ei ole tegelikult üldse. Sa pead kogu aeg kohanema. Sõna otseses mõttes pead olema valmis iga sekund kohanema uute oludega. Mitte kunagi pole nii, et näed, eelmises proovis sai mingi asja valmis ja nüüd nii jääbki. Ei! Iga kord tuleb tehtut uuesti värske pilguga hinnata, et kas ja kuidas asi toimib.

Ikkagi, seni tehtud töö ilus kulminatsioon jäi ära. Raske töö on tehtud, lavastamisega seotud mõõnad ja tõusud üle elatud. Ja just siis, kui peaks laval kummardades ovatsioone vastu võtma…

Ma usun, et see hetk ju ikkagi tuleb. Millalgi päris kindlasti. Meil on, mida oodata.

Kuidas sa üldse praegust olukorda hindad? Mis mõtetega vaatled seda hanguvat elu?

Hanguv elu! Päris hea väljend.