Mihkel Kunnus: kurnav kriisiärevus

Mihkel Kunnus Foto: Konstantin Sednev

• Kriisi ajal ei õnnestu aega maha võtta isegi karantiinis
• Kriisiärevus sunnib pidevalt jälgima uudisvoogu
• Ärevusseisund nõrgendab immuunsüsteemi

Vaevalt on inimkond kunagi nii palju paigal istunud kui praegu. Tahtmatult ja sunnitult ennast seltskonnast ära lõiganud. Kui mingit kaugtöövõimalust pole – ja väga paljudel tõesti pole – ja lapsi ka mitte, siis võiks see olla parim aeg elu sügavamate küsimuste üle järele mõtlemiseks.

Selline mõttekäik vupsab aeg-ajalt esile praeguses, üha võimsamalt ja ärevamalt tulvavas uudisvoos. Et võtame aja maha, sest olud on sellised, vaatame elule ja oma toimetamistele distantsilt, hindame ümber väärtused, mõistame, mis tõeliselt oluline jne. Kutsumuslikud mõtisklejad, keda on alati olnud vähemus, kutsuvad entusiastlikult järele proovima oma eluviisi eraklikke voorusi. Jah, raske vaielda. Kui juba kodus passida, siis miks mitte lugeda pakse raamatuid ja «süüvida põhilisse».

PÄEVA KOMM

Rahva enamuse taandumine mõtisklevateks erakuteks kas või paariks nädalaks on pelgalt idee, et mitte öelda sõge fantaasia.

Ometi meenub siin Mahatma Gandhi irooniline vastus küsimusele, mida ta arvab lääne kultuurist. Gandhi vastas, et see on hea idee. Viidates siis sellele, et just nimelt idee, ja ainult ideega ongi tegu.

Jah, ka rahva enamuse taandumine mõtisklevateks erakuteks kas või paariks nädalaks on pelgalt idee, et mitte öelda sõge fantaasia.

Loodusteaduslik standardmenetlus – kontrolli oma teooriat praktikaga – annab selge vastuse.

Kriisiajal pilk ei avardu, vaid fokuseerub, konnaperspektiivi asemele ei tule kotkaperspektiiv, vaid lausa lühinägeliku konna oma. Hästi lähedalt, hästi suurelt, hästi aktuaalselt ja hästi vahetult. Mis siin kuude või aastatega vehkida, nädalgi on palju, räägime tänasest, räägime homsest.

Pilgud pole naelutatud krutsifiksile või hiiepuule, vaid reaalajas tiksuvale uudisvoole. Iga koroonakoolnu on kui kriisiaja Ott Tänak, kelle kurvi tagant ilmumist ootab hord ärevil südameid.

Ega see tark tegu ole, sest pidev ärevusseisund on immuunsusele halb, kurnab organismi jõuvarusid. Aga mis siin tarkusega pistmist, see käitumine on sõltuvusliku iseloomuga.

Kristlus on tõesti surnud, sest surma­järgsusele ei apelleeri isegi meie paraadkatoliiklased ja esindusluterlased, kes hindavad murelikul pilgul ilmaliku meditsiini võimekust padu­ilmalikega õlg õla kõrval.