Juhtkiri: selgem siht distsiplineerib

Välitrenažöörid on koroonaviiruse tőttu suletud. Foto: Sille Annuk

Eile see siis tuli, Eesti esimene koroonasurm. Üks enam kui kahekümnest tuhandest, kes on lahkunud selle haiguse tagajärjel. Ja on kindel, et see ei jää viimaseks. Kuigi Eestis on diagnoositute hulk püsinud viimase nädala jooksul stabiilne, võib epideemia hoogustuda.

Praegu on märke, et haigus levib Eesti sees esimestest haiguskolletest väljapoole. See viitab, et inimesed pole seniseid piiranguid ja soovitusi tõsiselt võtnud, nii et eilsest kehtivad karmistatud liikumispiirangud on mõistetavad. Need sätestavad nüüd ametlikult nõude hoida kahemeetrist distantsi ja keelu liikuda enam kui kahekesi, kaubanduskeskused ja meelelahutusasutused tuleb sulgeda.

Uued piirangud pole muud kui varasematele soovitustele õigusliku jõu andmine. Võib öelda, et nende eesmärk on tagada see, mille eriolukord juba niikuinii tagama oleks pidanud – haiged ja nakkuskahtlusega inimesed isolatsiooni ning ülejäänud koju. «Ma palun meie kõigi veel tugevamat pingutust koroonaviiruse leviku tõkestamisel, peame käituma «meie» ühiskonnana, mitte «minu» ühiskonnana,» ütles valitsusjuht. See tähendab vastutustunnet, esiteks iseenda ees – mitte seades end ohtu sõpradega salakohtumisi korraldades –, teiseks oma lähedaste ees, et mitte tuua nakkust perre, kus see võib kellelegi saatuslikuks saada, ja kolmandaks kaaskodanike suhtes. «Meie» ühiskond on ühiskond, kus võib poes või tänaval vastu tulevat inimest usaldada ja olla kindel, et ta on hoidnud end sama hoolsalt.

Kui distantsi hoidmine kehtib eilsest, siis kaubanduskeskused ja meelelahutusasutused suletakse alles homme. Miks selline lõtk? Kas sellel ei ole nende kahe päeva jooksul vastupidine efekt – inimesed tormavad «viimaseid» oste tegema, nagu eilsel soodusmüügil Tartu Sportlandis? Nende kahe päevaga võib tekkida nakatumislaine. Avatuks jäävad ka eraldiseisvad poed, kus kehtib küll distantsi nõue, kuid ainult siis, kui seda on võimalik tagada. Praegu on piiravaid samme astutud ettevaatlikult ja näha on, et inimeste enesedistsipliin jätab soovida. Kogunemiskohtadeks on ka mänguväljakud ja spordiplatsid, mida nüüd linnad järjepanu sulgevad.

JUHTmõte

«Meie» ühiskond on ühiskond, kus võib poes või tänaval vastu tulevat inimest usaldada ja olla kindel, et ta on hoidnud end sama hoolsalt.

Kas ei peaks kriisijuhtijad mõtlema rohkem ette, mitte vastutustundetule kogunemisleidlikkusele järele jooksma? Muidugi võib öelda, et keelud õhutavad eirajate leidlikkust ja et nii kaugele ei jõua. Siiski võiks nüüdseks olla ära langenud piirangutest hoidumine ettekäändel, et see vaid tekitab paanikat. Nagu näha haiguse levikust, pole liiga paljud olukorra tõsidusest veel aru saanud.

Mis puutub tervishoiusüsteemi tegutsemisvõimekusse, siis siin tundub olevat edasiminek. Kui seni juhtisid haiglate tööd koroonakriisis terviseameti ametnikud, siis nüüd on meedikud saanud juhtimisele lähemale tänu sellele, et eesotsas on terviseameti kriisistaap. Tänases lehes räägib staabi uus juht Arkadi Popov, kuidas seni suhtles terviseamet iga haiglaga eraldi, kokkulepeteks võis kuluda päevi. Nüüd sünnivad regionaalsete haiglate staapides otsused kiiremini. Peale selle on otsused pädevamad, sest neid teevad meedikud, mitte ametnikud.

Kokkuvõttes ootame oma erinevate vajaduste ja huvidega selgemat arusaamist, milline on Eesti kriisireguleerimise siht. Kas suruda viirus karmilt maha ja kui oleme selle saavutanud, siis hoida piirid kinni vaktsiini ja/või ravi leidmiseni, või hoida nakatumiskõverat lamedana, et meditsiinisüsteem saaks hakkama, ja oodata karjaimmuunsuse teket? Vastus sellele küsimusele aitaks taluda piiranguid ja hoida enesedistsipliini – ühise ja arusaadava eesmärgi nimel.