Karel Reisenbuk: nakatunud raibe

Karel Reisenbuk Foto: Konstantin Sednev

Ma olen nakatunud. Võib-olla. Võib-olla oled ka sina nakatunud. Ole julgelt, aga ära ole nakatunud raibe. Vähemasti võiksime kõik end pisut nakatanuna tunda.

Tabasin end meenutamas Jürgen Ligi kullafondi kuuluvat väljaütlemist möödunud masu päevilt, kui trepikojanaaber koridoris minust möödudes tegi võimsa poogna ümber minu ja igaks juhuks pistis näo ka jopepõue. Väga õige, sest ma võin tõepoolest olla nakatunud, ehkki tunnen end tervena. Ma ei solvunud selle peale. Tavaolukorras oleksin lugupeetud naabrit pidanud napakaks, aga ta ei ole.

Me peame endile tunnistama ja iga päev meelde tuletama, et elame praegu uues reaalsuses, olles kõik potentsiaalselt ohtlikud ühiskonnale ja inimestele meie ümber. Esimene inimene on juba surnud. Seda enam vaatan ma kummastusega linnarandadesse ja matkaradadele kogunevaid rahvamasse, kes jalutavad ja grillivad (sic!) ilusal kevadpäeval rannaäärses võsas. Kus on mõistus? Eriolukord on välja kuulutatud põhjusega. Ma tahan samuti kodusest karantiinist pääseda, sest mulle ka ei meeldi vangis istuda, kuid seljatame selle kriisi tunduvalt kiiremini, kui järgime teatud kokkulepitud reegleid. 14 päeva sunnitud karantiini tähendabki seda, et istud kodus. Ametlikud korraldused pole seni töötanud.

Mulle ka ei meeldi vangis istuda, kuid seljatame selle kriisi tunduvalt kiiremini, kui järgime teatud kokkulepitud reegleid.

Terved ja tööjõulised inimesed ei istu sellepärast kodus, et riskigruppi kuuluvad vanemaealised saaksid kambakesi hoovi peal käia tuvisid toitmas. Me istume kodus, et eelkõige just teid, tuvisöötjaid, viiruse eest kaitsta. Kui aga inimene ise ennast kaitsta ei taha, siis mis mõttega see üldse kõik? Me keerame majanduse pea peale, teeme vanematena oma närvide arvel üliinimlikke pingutusi, et kodus laste kõrvalt tööd teha, aga teie saalite kambakesi mööda linna ja parke ringi nagu suvitajad muiste?

Selge, et inimesi ei saa täielikult koju lukustada, aga me peame oma mõttelaadi muutma. Kuu aega tagasi irvitasin ma nende üksikute inimeste üle, kes maskidega ringi jalutasid. Nüüd ei naera ammu. Käin ka ise maski ja kinnastega poes, aga näpuga näitajaid ja irvitajaid on ikka veel liiga palju. Ma võin olla nakatunud, aga ma pole raibe, kes ei hooli karvavõrdki tervikpildist ning olukorra lahendusest. Ära ole nakatunud raibe, ole inimene.