Kas oled tolmulapp või diiva?

Kas kodus pole mingit mõtet ilus olla? Stopp – kas me tõesti vaid teiste heakskiidu nimel pingutame, kuidas oleks iseendast lugu pidamisega? Foto: Maria Tammeorg

Kodus püsimise käigus löövad paljud välimusele käega. Oo kui mõnus, elu on nii lihtne ja mugav! Kuid ainult alguses. Lõdvaks laskmisel on oma hind, mis maksab kätte hiljem.

Naiseliku moe kuninganna, Mammu Couture’i looja Maria Tammeorg teab hästi, mis naistega kodus kõigele käega lüües toimub.

«Olgu olukord milline tahes, iseennast ei maksa ära unustada,» teatab moelooja emotsionaalselt. Maria on naiselik naine, kes end igal hommikul jumestab. Ka siis, kui kordagi kodust ei välju, on tal sukad jalas ja kleit seljas. Ning kõike seda teeb ta selleks, et end ise väärtuslikuna ja hästi tunda! «Ära lase end kodudressidel ära süüa. Kaunis kleit on sulaselge tujutõstja. Praegune olukord on alles algus, masendus süveneb. Kõige lihtsam asi, mida elurõõmu leidmiseks teha saad, on end sättida ja parem välja näha. Kõigis naistes elab kaasasündinud vajadus ja soov olla naine!»

Maria teeb hommikuti sageli videokõne emale, samal ajal ennast jumestades, ja see rituaal on talle puhtal kujul teraapia iseendaga tegelemisest. Maalida armastavale naisele on oma näo joonistamine samuti võimalus end kunstiliselt väljendada.

«Ühel pühapäevahommikul ema küsis, et kelle jaoks sa meigid ennast, sa ei kohtu ju mitte kellegagi. Aga ma teen seda enda jaoks!»

Maria Tammeorg, Mammu Couture disainer. Foto: Kristina Herodes

Käegalöömise salakaval lõks

Stiiliga on sama lugu. Asjad elus kestavad ja annavad energiat siis, kui teeme seda eeskätt endale. Tegutseme armastusest, mitte sundusest või hirmust. Näiteid on palju: kes punnitab paaniliselt sale püsida, kartes, et paksemana teised teda ei armasta, elab keset kannatust ja hirmu. Ennast aktsepteerides kaovad kõik hirmu-isud, tuleb loomulik liikumisrõõm ja inimene on eluaeg sale.

Kanname selle üle riietusse. Praegu tundub vägisi, et paljud ei näe viisakad välja sugugi mitte enda, vaid teiste pärast. Kõik need, kes nüüd pidžaama-armee moodustavad. Kui keegi ei näe, luuserdan sajaga.

«Kui inimene ei pööra oma välimusele ja riietusele enam tähelepanu, on tal minu silmis ükskõik. Ükskõiksus on aga masenduse tunnus. Ei tohi lasta masendust külge,» räägib Tammeorg

Nagu hukatusele viivad otseteed ikka, paistab ka praegune võimalus välimusele käega lüüa petlikult ahvatlev. Ja eneseusk laguneb järk-järgult, üks õõnestav mõte päevas. Enne kui arugi saame, oleme end omas mõttes maha kandnud ja kaotajaks tunnistanud. Miks? Sest see