Muuda aed vastupidavaks ja saagikaks

Peenrasse tasub istutada või külvata erinevaid kultuure, nii tekib lisaks kaetud mullale mitmekesine taimestik, kus üks taim toetab teist. Foto: 2 × Kadri Otsiver

Viimase aja sündmuste valguses on kindlasti paljud maalappi omavad inimesed hakanud tõsiselt teadvustama ise toidu kasvatamise olulisust.

Mõeldes lumevaestele talvedele, põuastele ja tuulistele suvedele, kus meie aiad tihti kuivavad ja tööd rohkem kui saaki, tekib küsimus, kas hakata investeerima kastmissüsteemidesse või saab kuidagi teisiti muuta aeda vastupidavamaks ja saagikamaks.

Alusta maja lähedalt

Kuigi kevadel näpud juba väga sügelevad mullatöid tegema, tasuks enne aeda tormamist lihtsalt ringi vaadata. Kas oskate öelda, kust kõige varem lumi sulab? Kuidas liigub päike? Kuhu koguneb vihmavesi? Kust puhuvad valdavad tuuled ja kus on eriti soojad kohad?

Kui vastused neile küsimustele olemas, soovitan võtta paberi-pliiatsi ja oma krundi üles joonistada. Seejärel märkida krundile kõik käigurajad, eelpool vastatud küsimused ehk soojad ja külmad kohad ning päikese ja tuule suunad. Siis võib silme eest läbi lasta kõik nurgad ja nurgatagused, mis on tuulevaiksed ja suunaga päikese poole. Tihti on sellises kohas mõni kuuri- või kivisein, võib-olla puuriit. Kõik need paigad, eriti kui need jäävad elumaja lähedusse, on väga sobivad üheaastaste taimede, nagu tomatid-kurgid-aedoad, kasvatamiseks.

Esmajärjekorras soovitangi kasutusele võtta elumaja ja käiguradade lähedal asuvad alad: rajada peenrakaste ja peenraid (kuuri)seinte või puuriitade juurde. Sinna on mugav istutada kõrgeid ronitaimi, näiteks herneid ja ube. On üllatav, kui palju saame juurde kasvualasid, kui hästi ära planeerida just maja lähedal olev territoorium. Neil peenardel saame ka lihtsamini silma peal hoida, öökülmaohu ajal kattelooriga katta või põua ajal kiirelt kasta.

Ise olen rajanud vahetult köögi juurde kihilisi kompostpeenraid (taimsed köögijäätmed vaheldumisi kuivade lehtede või põhuga). Köögijäätmeid ja muud käepärast orgaanilist materjali kihiti ladudes saame juba talvel alustada uute peenarde rajamisega – tingimusel, et oleme valmis vaadanud kohad, kuhu kevadel sobiks taimi istutada.

Üheksa korda mõõda

Järgmiseks võib luubi alla võtta nii-öelda kapsamaa. Kevadel ringi vaadates näeme, et enamik väikeaedasid koosnevad sirgetest kitsastest vagudest. Neil tärkavad ilusti reas erinevad kultuurid. Ent kitsastes vagudes köögivilju kasvatades tükivad read kuumal suvel kuivama ja vahekäikudesse kogunevad mullatükid, mis põuaga kivikõvaks muutuvad.

Sellises aias on palju tööd, et umbrohtu eemal hoida, kahjurite ja haigustega võidelda, sest monokultuurina ühes reas kasvavad taimed on kerge saak kahjuritele. Kõige rohkem kahjustab aga taoline aiapidamine mulla viljakust, sest päike, tuul ja vesi viivad minema toitainerikast huumuskihti. Nii peab aednik pidevalt palju vaeva nägema ja looduse vastu võitlema, et sügisel midagi keldrisse viia või purki panna oleks.

Ometi saaks pisukese planeerimise ja teadlikuma ressursikasutusega kõigist neist hädadest nagu muuseas lahti. Esimese asjana soovitan kitsad vaod kokku lükata – kaks või isegi kolm vagu peenraks ja üks või kaks vagu vahekäiguks. Seejärel tuleb nii vaod kui ka vahekäigud katta käepärase multšikihiga: praegu sobivad selleks väga hästi poolkõdunenud puulehed (eriti vahtra- ja kaselehed, tamme­lehed pigem vahekäikudesse), vahekäikudesse võib laotada kõigepealt alla papikihi (sobivad isegi vanad looduslikust materjalist tekstiilid, nagu puuvillased kardinad või linad) ja sellele paksu põhu- või lehe­kihi. Mida paksem on multšikiht vahekäigus, seda vähem tööd ühel või isegi mitmel aastal.

Paberil võib planeerida, millistesse peenardesse tulevad külvid (porgandid-peedid), millistesse on kavas taimi istutada (kapsad, kurgid, kõrvitsad). Algajal on kindlam enne külvid ära teha ja kui taimed on üles tulnud ja piisavalt suured, siis multšikihiga katta. Need peenrad aga, kuhu kavatsete taimed istutada, võib kasvõi praegu järk-järgult paksu lehekihi alla panna. Kartulid, oad ja sibulad suudavad läbi kasvada ka üsna paksust katte­kihist.

Kõrvitsataimed on suurepärased kattetaimed suuremal maa-alal, aluskihiks on neil paks põhukord. Foto: Kadri Otsiver

Kui nüüd selliseid laiu kaetud peenraid on juba mitu – kasvõi mitme aasta jooksul rajatud –, siis hakkab teie aiast moodustuma looduslikku ökosüsteemi meenutav ala. Esmalt peab hoidma peenrad kogu aeg kaetud. Suvel on heaks kattematerjaliks ka muruniide ja suurte taimede lehed. Olen oma aias istutanud peenarde vahekäikudesse palju varemerohtu, neid lehti lõikan maha ja katan nendega ka suvel peenraid kaks-kolm korda.

Järgmiseks on soovitatav igasse peenrasse istutada või külvata erinevaid kultuure, kaks kuni kolm kombinatsiooni. Olen katsetanud üldtuntud maasika-küüslaugu-spinati segaistutust, samuti kokku külvanud hernest ja tatart, hernest ja kosmost, porgandit ja tilli, salateid ja porgandeid. Köögiviljade vahele külvan alati ka lilli, mis juba vanast ajast meie kapsaaedades kasvanud.

Võib külvata erinevatesse peenardesse köögiviljade vahele saialille, tageetest, mungalille, kurgirohtu, rukkililli, tatart jms.

Niiviisi tekib lisaks kaetud mullale mitmekesine taimestik, kus üks taim toetab teist. Kuna taolisi kaetud peenraid pole vaja sügisel ümber kaevata ega üles künda, jõuab rahulikult lõpule enamiku taimede elutsükkel ehk seemned saavad valmis ja langevad uuesti mulda. Sobivate tingimuste korral tekib teie aeda isepaljunev kattetaimestik, mis igal aastal jälle uutmoodi kasvab ja õitseb. Aednikul tarvitseb vaid silm peal hoida, et mõni liik liigselt vohama ei hakka (näiteks varemerohi, mille seemnetel pole mõtet valmida lasta), ning siis igal kevadel ­istutada ja külvata vaid köögivilju. Kuna meie talved on muutumas pehmemaks, võivad taolises aias talve edukalt üle elada porrud, lehtkapsad, samuti maa sisse jäänud porgandid, pastinaagid ja peedid, mis siis järgmisel aastal hakkavad seemet kasvatama.

Kõik algab seemnetest

Võib aia kuitahes liigirikkaks ja looduslähedaseks muuta, kuid taimestik pole elujõuline, kui igal kevadel osta seemneid suvalisest poest. Iseenesest ei ole selles ju midagi halba, aga kaugelt riikidest meile saabunud seemned ei ole ju aretatud või kasvatatud Eesti ilmastikule mõeldes. Veel vähem on neist seemneist kasvanud taimed kohanenud järjest ebastabiilsemaks muutuva kliimaga.

Veel paar-kolmkümmend aastat tagasi külvati kõik põhilised aiaviljad enda korjatud seemnetest. Vanaemadel ja emadel olid eraldi karbid, kus lugematutest kotikestest võis leida herne-, oa-, tilli- ja porgandiseemet, lisaks igat sorti lilleseemneid. Seemneid korjati loomulikult, see oli endastmõistetav sügisene saak.

Õnneks on Eestis Skandinaavia maade ja Euroopa nn Seed Savers organisatsioonide eeskujul tekkimas kohalikke seemnesäilitajate rakukesi. Kes soovib endale tõeliselt vastupidavat aeda, otsib kohalikke seemneid. Tasub pöörduda MTÜ Maadjas poole, kes tegeleb vanade taimesortide ja loomatõugude säilitamisega. Samuti on meil olemas OÜ Vanaema Aed, tänu kellele on näiteks müügil vana rahvaselektsiooni sort „Vanaema hernes”.