Koomasse viidud poja ema: meie kõigi ellujäämine koroonakriisis sõltub just sinust!

Intensiivravi. Foto: Kristjan Teedema

Ema, kelle väike poeg on intensiivravis kunstlikus koomas, pöördub kõigi eestimaalaste poole, et inimesed saaksid aru koroonaviiruse ohtlikkusest ning hoiduksid nakatamast teisi, eelkõige eesliinil olevaid inimesi. 

«Peame oma võitlust ja astume tibusammutsi paremuse poole,» ütles ema Postimehele. «Kirjutasin oma pöördumise selleks, et inimesi ometi mõistma panna. Mulle tundub, et paljude jaoks on koroonaviirus ikkagi veel abstraktne oht. Miski, mille põdemine on justkui igaühe oma asi. Aga ei ole. Eelkõige sõltub meie edu selles sõjas just sellest, kui hoitud on meie eesliini inimesed - arstid, õed, meditsiinipersonal,» selgitas ta. 

Ta on näinud, kuidas võimalik viirusekahtlus aeglustab abi andmist haiglas - mitte et abi ei soovitaks anda, vaid ettevaatusabinõude tõttu, et saaks abi anda pärast ka teistele patsientidele. «Et oleks andjaid. Me peame neid hoidma. Sest nad on kõik superkangelased. Ja peame ennast hoidma,» rõhutas ta. 

Postimees avaldab ema pöördumise täies mahus:

«Mul on Sulle palve.

Kirjutan seda palvet intensiivravi osakonnast. Vaatan oma juhtmeid ja voolikuid täis pisipoega, kes hingab aparaadi abil kunstlikku und, et elus püsida. Tal on laastava viiruse tagajärjel tekkinud hingamispuudulikkus, samasugune, mis on statistika andmetel 53 protsenti koroonasurmade põhjus. Ise hingamisega ta hakkama ei saa. Punkt.

Ei, me pole kaugel Aasias. Ega isegi mitte Itaalias. Siinsamas Eestis, mitte kaugel su kodust, kodupoest ja laste kooliteest. Haigla on meil sinuga tõenäoliselt sama.

Ei, ma ei külva asjatut paanikat. Ma räägin sellest, mida näen praegu lähedalt. Valusalt lähedalt.

Ei, meil pole koroona - selle võimaluse kummutasid meie eelnev eeskujulik isolatsioon ja kaks viirusetesti. Aga oli kahtlus ja elasime tunde selles režiimis, millega varsti võivad kokku puutuda mitmed meist. Elame tegelikult praegugi, sest poja seisund on just selline, milline näeb välja äge Covid-19.

Sa saabud haiglasse ja vajad karantiinipalatit. Mis sa arvad, mitu neid on? Kas sina oled see, kelle jaoks on ruumi?

Sinuga tegeletakse kaitseülikonnas ja kaitsevahenditega, mida vahetatakse iga uue kontakti korral. Kas sinu saabumise ajal kaitsevahendeid jagub?

Karantiinipalatis läbitakse enne sinuni jõudmist lüüs. Esimene uks lahti, siis kinni, deso, teine uks lahti, siis kinni, ollaksegi kohal. On su seisund selline, et selleks kõigeks on aega?

See, kas sul on lootust, sõltub a. sellest, kas on piisavalt seadmeid, mida sa vajad ja b. inimesi, kes kõiki neid käigus hoiavad- hingamisaparaati, intubeerimist, rohtude annustamist, lihtsat vereproovigi. Arste, õdesid, põetajaid... Või arvad, et teed ise?

Needsamad arstid, õed ja põetajad peavad saama turvaliselt oma kodust oma tööle, ilma haigestumata. Ilma osakondadesse haigust kaasa toomata. Nad kõik on kõhklematult valmis ja tegutsevad. Täna võitlevad nad meie poja elu eest. Samamoodi teevad nad siis, kui saabud Sina või keegi teine. Aga nad kestavad seni, kuni on terved. Uusi pole asemele võtta. Võib-olla on mitmed neist kahe nädala pärast tõesti taas rivis. Aga Sinu jaoks on ju hilja. Samamoodi on hilja selle osakonna praeguste patsientide jaoks.

Niisiis, mul on sulle palve. Ühest küljest suurim, mis olla saab - päästa elusid. 

Teisest küljest väike. Igati jõukohane ja ära ütle, et sa ei saa.

Väldi kontakti. Püsi kodus. Jää terveks juba täna. 

Jah, ma saan aru, et raha tuleb teenida ja tööl käia. Et muidu ei ole perele midagi lauale panna. Et pangalaen tahab maksmist. Aga oled sa päriselt nõus maksma surmadega? Mitmega? Meie inimeste surmadega? Sinu inimeste surmadega?

Ellujäämine ei sõltu tegelikult arstidest. Nad suudavad päästa kümneid, aga mitte tuhandeid. Mitte korraga.

Ellujäämine sõltub hoopis sinust. Sellest, mida sina teed. Mida su pere teeb. Mida su ettevõte teeb.

Kas paned poodi minnes kindad kätte ja maski ette? Vabaned neist turvaliselt ja oma autorooli, koduust ja kodu võimaliku viirusega saastamata? Kas planeerid toidukorrad, et käia poes vaid korra nädalas või veelgi harvemini? Ja üksi, mitte perega koos. Kas desinfitseerid/pesed hoolikalt käsi poeskäigu järel? Kasutad tanklas kindaid? Vajutad PIN-koodi kaitstult? Lood ettevõtjana kontaktivaba kaubavahetuse võimaluse? Leiad oma töötajale kaugtöö? Oled palju õues, aga mitte ülerahvastatud matkaradadel ja mänguväljakutel? Selgitad lastele, miks ka neil tuleb kõige sellega arvestada ja sellest kinni pidada?

Kui jah, siis hoia nii. Kui ei, siis hakka pihta. Palun.

Selles sõjas pannakse võitjad ja kaotajad paika täna.

Kumb Sina oled?»