Et tegemist oleks olnud omamoodi peoga katku ajal, oli näha juba alates olümpiatule läitmisest 12. märtsil Kreekas. Itaalias oli selleks ajaks 12 000 nakatunut, mis kolm päeva hiljem kahekordistus. Tuli läideti Olympias pealtvaatajateta ja selle teekond läbi 31 Kreeka linna katkestati teisel päeval, sest rahvas ei suutnud üleskutsetest hoolimata jätta kogunemata, et tule teed jälgida.
See on esimene kord, kui mängud on edasi lükatud, kuid neid on varem kolmel korral ära jäetud, esmalt 1916. aastal Berliinis I maailmasõja tõttu. 1940. aasta Tokyo mängude korraldamine anti Hiina-Jaapani sõja pärast üle küll Helsingile, kuid need jäid lõpuks II maailmasõja puhkemise tõttu siiski ära. Teise maailmasõja tõttu jäid ära ka 1944. aasta olümpiamängud, mis pidid toimuma Londonis.
Viirus ei ole võrreldav sõjaga, mistõttu on mõistetav otsus mängud edasi lükata, mitte ära jätta. On ju tegemist ühise vaenlasega, samas kui maailmasõja ajal olid rahvad omavahel vaenujalal, mis haavas otseselt mängude ideaaliks olevat rahu ja koostöö vaimu. Loodetavasti on viiruse käik ka ennustatavam, aga kui ei ole, siis vähemalt näitab edasilükkamise otsus, et praegune kriis ei ole oma tõsiduselt võrreldav maailmasõjaga.
Mängude edasilükkamise otsus ei tulnud kergelt. Veel 22. märtsil leidis Thomas Bach, et nende ärajätmine või edasilükkamine ei oleks lahendus. Aga selleks ajaks oli viirus hoo sisse saanud ka Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal, mistõttu ei olnud enam lihtsalt võimalik pandeemiat ignoreerida. Ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee sees tekkis opositsioon, kust hakkas kostma signaale mängude edasilükkamisest veel enne eilset lõplikku otsust.