71 aastat märtsiküüditamisest ⟩ Meie tõrjumatutest mälestustest

Mullusel märtsiküüditamise aastapäeval oli Tallinnas endise Patarei vangla hoone fassaadil punane valgusinstallatsioon. Foto: Mihkel Maripuu

Aastail 1941 ja 1949 okupatsioonirežiimi korraldatud massi­küüditamised põhjustasid eestlaste kollektiivses teadvuses sügava trauma ning puudutasid suuremat osa rahvast väga isiklikult.

Kuidas tuleks küüditamist kui suurt kollektiivset traumat käsitleda? Kas sellest rääkida ja järgmistele põlvkondadele selgitada või oleks parem unustada, nagu mõni on soovitanud, kuna see justkui segaks tulevikku vaatamast?

Me peame kõigepealt hoidma silme ees seda kurjuse mustrit, kuidas Nõukogude okupatsiooniga kaasnev terror ja kurjus end kehtestasid. Poliitiliselt sanktsioneeritud kurjusel on sarnane muster perevägivallaga, kooli- ja töökiusuga, see on seesama kurjusepisik, inimeses olev pime pool, mille institutsionaliseerimine hävitab inimlikkuse. Sotsio­paatilised ideoloogid põhjendavad seda tavaliselt mingi vasak- või parempoolse ideoloogiaga.

Kurjusel, mis kehtestas end Eesti territooriumil pärast sõda, oli oma käekiri. Olen sellest ajast kirjutanud kaks dokumentaaljutustust, koostanud Sofi Oksaneniga raamatu «Kõige taga oli hirm» ning teinud kaks dokfilmi. Hästi on laabunud koostöö Eesti ajaloolastega, samuti intervjueerisin sadu sellel ajal elanud ja represseeritud inimesi ning rääkisin paljude 1930. aastatel Eestis hariduse saanutega.