71 aastat märtsiküüditamisest ⟩ Lapsepõlv Siberis: ainus, mis ma kartsin, olid hundid

Küüditatute pere Siberis Ižuli külas suvel 1954. Sündmuste meenutaja Vilma on isa Evaldi süles, vasakult vend Ott, õde Ene ja ema Salme Mallega. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Elu ja surm omandasid küüditatutele hoopis teise, meile mõeldamatu tähenduse. Siberis sündinud Vilma Tikerpuu mälestusi pere ühtehoidmisest raskusaastatel ja Eestisse tulekust vahendab filmimees Vahur Laiapea.

Armastuse nimel on tehtud suuri tegusid. Ilusaid ja koledaid. Oma lastega 1949. aastal Siberisse küüditatud kooliõpetaja Aili Viitar (1904–2000) kirjutab oma mälestusteraamatus «Siberi raamat», et hapupiim ja näsiniineleotis olid vahendid, millega saadeti lapsekesi, keda ei jõutud toita, armastava Jumala juurde.

... Nesteri sõna maksis nii elu kui surma küsimuses... selle õiguse võtsid endale kui mitte kõik, siis ometi paljud Siberi mehed. Ja sellest oli kujunenud tava... Ühel hommikul tuli Vassenini Ninka (Nesteri tütar – V. L.) meile... Tüdrukukene oli erutatud nagu inimene, kellel on riskantne asi õnnestunud. Seekord polnud temal endal mingit ohtlikku asja käsil olnud, küsimus oli ta äsjasündinud õekeses. – Tädi Alja, meie mamka tõi öösel tüdruku. Papa ütles – las jääb elama! Ja me jätame ta endale! Lapse jutt oli ängistav oma lihtsuses: lehm tõi vasika, kass pojad, mamka tüdruku. «Siberi raamat», lk. 61–62.