Andres Herkel: poliitikatöö iseärasused kriisis

Andres Herkel. Foto: Mihkel Maripuu

Milliste aspektide kaalumist eeldab kriisiaeg poliitikutelt, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Pean õigeks täita eriolukorra juhi korraldusi ja juhtnööre ning kutsun ka teisi sellele üles. Suhelda saab telefoni ja arvuti abil, väljas tuleb kõndida rahvarohkeid kohti vältides ja poeskäike saab plaanida nii, et lähema nädala või paari jooksul ei tule uuesti minna. See on vähim, mida me saame teha.

Rääkisin Prantsusmaa tuttavaga, kes kirjeldas sürrealistlikku maskimatust piiratud arvu lähedastega. Seisid seal kuuekesi lahkunu ümber, ise omavahel meetrist vahet hoides. Ta arvas, et me pole veel Eestis aru saanud, mis hakkab päriselt toimuma. Kõik võib karmimaks minna.

Sellepärast oleks parem, rahustavam ja tõhusam, kui kriisikomisjon ja terviseamet kaasaks enam eksperte, praegu jääb mulje, et teadjad kirjutavad artikleid, kuid otsustajad ei kuule. Kohati on ühiskonna usaldus isegi tähtsam kui meetme tõhusus.

Kõige arulagedam on hakata kriisi käigus juhte umbusaldama, nõuda kellegi väljavahetamist või keerata kogu valitud tegevuskava altpoolt tuleva kriitikaga pea peale. Kindlasti tehakse vigu, kindlasti on vaja otsuseid olukorra järgi muuta ja paljude lahenduste õigsus selgub hulga aja pärast. Võimalik, et tuleb rohkem testida, aga kuidas, kui vahendeid napib ja me ei tea, millal juurde saab? Võib-olla homme on olukord selgem, aga äkki ei ole.

Jättes kõrvale tagantjäreletarkused kiiremast reageerimisest või kaitsevarustuse vähesusest, ei pea ma õigeks valitsusele etteheiteid teha. Suurtes piirides tehakse operatiivjuhtimisel seda, mida tuleb teha ja mida ka teised riigid teevad.