Erkki Koort: röster ründas südamestimulaatorit

Erkki Koort. Foto: Konstantin Sednev

Mida kiiremad on küberteenused, seda kiirem on kuritegu ja seda efektiivsem peab olema riik, kirjutab Erkki Koort.

19. sajandil pidid kuriteo sooritanud kartma telegraafi. Selle aparaadi abil sai nad järgmises raudteejaamas kinni pidada, sest infot oli võimalik kiiresti liigutada. Ei pidanud enam hobusega, mille liikumiskiirus oli tihti võrdne põgeneva kurjategija omaga, sõnumit viima. Praegu on olukord aga piltlikult selline, et kuritegu liigub mööda «traate» ning politseinik püüab jõuda sellele «rongiga» järele. See pole mitte tingitud oskamatusest või tehnoloogilisest mahajäämusest, vaid pigem sellest, kuidas areneb muutuva maailmaga kaasa õigusruum ning kui kiire «rongiga» politseinikul sõita lubatakse.

Kurjategija on alati olnud politseinikust sammu võrra ees, vähemasti sooritatud kuritegude puhul. Teisiti see ei saakski olla, sest enamiku kuritegude puhul ei ole võimalik politseinikul saabuda sündmuskohale enne kuriteo toimumist. Vastasel juhul poleks see ka sündmuskoht ning kuna kuritegu jääks seal toimumata, oleks politseinik ikkagi sammu võrra taga.

Elu läheb keerulisemaks. Saksamaa on öelnud, et suudab registreerida vaid umbes viis protsenti kübersüütegudest. Tundub uskumatult väike arv. Samas, kui võrrelda kübermaailma näiteks liiklusega, siis ei suuda politsei tõenäoliselt fikseerida isegi viit protsenti rikkumisi, pigem jääb see arv kuhugi ühe protsendi juurde. Nii võibki olla see tuleviku reaalsus ning püüe reageerida kõigele killustab niigi nappi ressurssi ja viib fookuse vähetähtsale. Vähem tähtsate asjadega tegelemine loob aga mulje suurest töökoormusest ning suurema mõjuga küsimused jäävad kõrvale.

Eesti on ilmselt maailma suurim e-riik ning meil on privileeg katsetada tehnoloogilisi võimalusi ka õiguskaitses.

Kuritegu sooritades on alati võimalus, et ohver hakkab vastu ning sinise silmaga lõpetab just ründaja. Samuti annavad tänapäevased võimalused tööriistu, mis tagavad, et kuritegu kunagi ei toimugi. Samas ei ole mitte kunagi ükski ühiskond suutnud kuritegevust välja juurida ning et nüüdisaegsed võimalused lubavad teo kiiret sooritamist ilma füüsilise vigastuse ohuta, on kiusatus liiga suur. Ehk taas kord – kui kiiresti lubab ühiskond politseinikul «rongiga» sõita.

Läheb veelgi keerulisemaks. Tänapäevased arusaamad ei pruugi isegi homme kehtida, liiatigi siis veel kümne aasta pärast. Pole kaugel aeg, kus ei ole enam uudis, et inimene tapeti, häkkides tema kehas olevat meditsiiniseadet. Või siis «mitteuudis», et röster ründas südamestimulaatorit.

Ka tõendite kogumine muutub keerulisemaks ning nende kaal muutub. Kas me võime jõuda olukorda, kus päriselt süüstavatel tõenditel on vähem tähtsust kui näivusel? Kas tõenditel on jõudu või loovad valeuudised ja multimeediaga manipuleerimine pildi, kus tegelikud tõendid polegi enam olulised? Kohtupidamises tõendite tähtsus kindlasti ei vähene, kuid ühiskondlikus (hukka)mõistus on pigem oluline see, millist tõde inimesed näevad või tajuvad.

Kindel on seegi, et me ei kujuta praegu ette, millised võimalused kuritegude sooritamiseks annab tehnoloogia areng viie aasta perspektiivis. Samuti ei kujuta me ette, kuidas me saabuvas olukorras konkreetselt käitume. Nähtavasti on õige lähtuda jätkuvalt printsiipidest, mitte keskenduda niivõrd konkreetse tehnoloogilise lahenduse nimetusele või parameetritele.

Eesti on ilmselt maailma suurim e-riik ning meil on privileeg katsetada tehnoloogilisi võimalusi ka õiguskaitses. Võimalused, mis on loodud ühiskonnale, peavad olema kättesaadavad ka õiguskaitsele, sest mida kiiremad on teenused, seda kiirem on kuritegu ning seda kiirem ja efektiivsem peab olema riik. Vastasel juhul on oht, et politseinik jääbki «rongiga» telegraafile (mis on muide mainitud ka meie põhiseaduses) järele sõitma.