100 aastat sünnist ⟩ Mis mees oli Georg Ots?

Georg Ots Gustav Ernesaksa ooperis "Käsikäes" (1955). Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv

Kuidas portreteerida Georg Otsa, keda ma kunagi näinud ei ole ning kellega koos ma laval pole olnud. 1990. aastal, kui mind Estonia teatrisse tööle võeti, oli Georg Ots juba 14 aastat manala teedel. Kuid mälestus temast püsis väga eredana ning tollal töötas Estonias suures osas veel Georg Otsa aegne kaader. Ka ajahambast puretud teatrimaja oli säilitanud oma interjöörides veel selle õhustiku, mis Georg Otsa ajal, kuid mis nüüdseks on juba lugematute remonditööde käigus ammugi uute ümberehituste ja krohvipindade alla kadunud.

Praeguseks on Otsa puhul saanud vahetust mälestusest pigem legend, mida kannavad oma kollektiivses kultuuriteadvuses eelkõige järgmiste põlvkondade inimesed, kes pole teda ennast kunagi elusast peast ei teatri- ega kontserdilaval kohanud. Et seda legendi paremini mõista, kriitiliselt hinnata ning soovi korral võrdluseks võimalust mööda praegusaja konteksti panna, on mõistlik vaadata, kuidas peegeldub Ots oma kaasaegsete mälestustes. Ning anda oma kunstiliste tõekspidamiste avaldamiseks ühtlasi sõna talle endale.

Georg Otsast on kirjutatud lugematu arv artikleid ja mitu raamatut, temast on vändatud mängufilm, tehtud muusikal, teda on meenutatud terves hulgas tele- ja raadiosaadetes, tema looming on jäädvustatud heliplaatidele, filmilindile ja fotodele. Teda on ülistatud taevani, ent 1990. aastatel oli ka aegu, mil teda tehti maha ja tembeldati punalaulikuks tema laulupärandis leiduva suure hulga nõukogude laulude pärast ning tema populaarsuse eest slaavikeelses keeleruumis, mis ületas kõik mõeldavad piirid ja tõkked. Muide, tohutut populaarsust idanaabrite seas ei suudetud omal ajal andestada ka Jaak Joalale ja Anne Veskile, ent õnneks on rahva mälu valikuline ja lühike ning praegu kuuluvad mõlemad nimed meie estraadiloomingu vaieldamatute tippude ja legendide hulka.

Ots võlgneb oma üleliidulise kuulsuse suuresti kino ja televisiooni võimalustele. Kui 1958. aastal valmis stuudios Lenfilm operettfilm „Mister X“ Imre Kàlmàni opereti „Tsirkusprintsess“ põhjal Georg Otsaga peaosas, tegi see laulja üleöö tuntuks terves tollases punaimpeeriumis, liites tema austajate hulka ka need, kes ei sattunud tema kontsertidele või etendustele. Georg ise pidas filmi aga suhteliselt ebaõnnestunuks, lugedes selle ainsaks õnnestumiseks hästi lindistatud muusikat.

1959. aasta novembris kutsuti Georg Ots Mister X-i rolli laulma Moskva operetiteatri etendusse, mis oli kavasse võetud tingituna aasta varem valminud filmi suurest menust. Seda esitati Lužanski spordipalees, kus kahe päeva jooksul käis seda vaatamas kokku 30 000 inimest. Publikut sõitis kokku üle terve Nõukogude Liidu ning ehkki kassad avati alles keskpäeval, võeti kohad piletijärjekordades sisse juba hommikul kell seitse.

„Kogu see kohutavalt suur saal, kuhu mahtus 10 000 inimest korraga, oli kõigil etendustel lõpuni välja müüdud,“ on meenutanud Estonia teatri kauaaegne inspitsient ning Georg Otsa heliplaatide restauraator Jüri Kruus. „Georg tuli lavale, aga tal ei olnud võimalik laulu alustada, ovatsioonid ja elagu-hüüded lämmatasid ta hääle täielikult. See oli midagi uskumatut! Läks aega, enne kui inimesed rahunesid ja ta võis alustada. Aga kui siis jõudis kätte kulminatsioon ja ta hakkas laulma Mister X-i aariat, tõusis sõnulseletamatu ovatsioonitorm, ei, mitte torm, vaid orkaan...“

Kulle Raig kirjutab oma 2003. aastal ilmunud raamatus „Saaremaa valss“, et kõige vapustavama mulje jätsid talle – Georg Otsa biograafile – leningradlase Maria Smirnova päevikud. Alates 1958. aastast kuni 1971. aastani ehk oma surmani pani Maria kirja kõik, mis oli vähegi seotud Otsaga, lisades kroonikale isiklikke kommentaare. Raig kirjutab: „Kladedest saan teada, et Georg on olnud talle „ainulaadne, vaimustav, imeline, päike, meie tulilind“. Klade registreerib näiteks ka selle, et mingil päeval on Georg hakanud raadios laulma kell 9.02, et esitamisele on tulnud need ja need palad ja et kontsert on lõppenud 9.30. Päevikut täidavad pikad mõttevahetused Georgiga, kujuteldava mõttekaaslasega. Tundub lapsik, aga mida rohkem kirjapanekutesse süveneda, seda sümpaatsem tundub naine, kes veel poolpimedana vaevaliselt rida pidades jaksas olla truu oma iidolile ja ka päevikule: viimased sissekanded on ta teinud vahetult enne oma surma.“