Armastusest vihkamiseni tuleb samm ise astuda, aga kadedus on alati küljes kinni

Sergei Dovlatov 1986. aastal. Foto: Nina Alovert

Hiljuti helistas mulle noor populaarne telesaatejuht ja küsis, ega ma juhtu mäletama, kus asus Tallinnas Mündi baar, kus meeldis aega viita Sergei Dovlatovil. Nimelt, selgitas ta pisut kohmetult, esinevat meie linnas kuulus sümfooniaorkester, mille terve koosseis keelpillimängijatest löökpillimeistriteni välja jumaldavat Dovlatovit ja kavatsevat üksikud vabad tunnid veeta kirjaniku teostest ammutatud marsruuti mööda liikudes, kuid ei olnud suutnud kaardilt leida Mündi baari, kus olevat tahtnud hoogsalt lõpetada oma muusikalise retke.

Samal päeval – vaevalt see nüüd juhus sai olla – lugesin tutvustavat katkendit Dmitri Bõkovi uuest, alles ilmavalgust näinud raamatust „Nõukogude kirjandus. Müüdid ja kiusatused“, mille autor annab rahulolevalt ja autoriteetselt teada, et Dovlatov on viimaks võtnud sisse talle ande poolest sobiva koha kolmandas reas.

Dmitri Bõkov on suurepärane publitsist, ent ta ei suuda mõista, et tema väited tuginevad kesise kvaliteediga ekslikele tõenditele. Näiteks kirjutab ta: „Öelda, et Dovlatovi naljad läksid rahva sekka, oleks vale, sest need mitte ei läinud rahva sekka, vaid läksid tagasi sinna, kust need olid võetud. Paljud tema pajatused on tegelikult kirjanduslikult korralikult ümber töötatud anekdoodid. Mõnikord ka kehvemad, sest elus eneses olid need teravamad ja haaravamad. Kordan, kõigel sellel on igati õigus olemas olla. Võib-olla peabki olema. Pahaks läheb asi siis, kui seda hakatakse pidama loominguliseks pärliks.“

See lõik tõi mulle meelde ühe neiu sõnad, kes ütles Gribojedovi „Häda mõistuse pärast“ kohta: „Kuidas seda ometi lugeda saab? See ei ole ju kirjandus, vaid tihedalt üksteise otsa lükitud vanasõnad ja kõnekäänud!“