Jaak Valge: demokraatia või liberaalne demokraatia 

Jaak Valge, ajaloolane, riigikogu liige (EKRE) Foto: Margus Ansu

«Sõna demokraatia tuleb kreekakeelsetest sõnadest demos, mis tähendab inimesi, ja kratos, mis tähendab võimu. Järelikult võib demokraatiat mõista kui rahvavõimu, juhtimisviisi, mis sõltub rahva tahtest.» Nii selgelt alustatakse demokraatia kirjeldamist Euroopa Komisjoni inimõiguste käsiraamatus. Ent järgneb mööndus, mis selguse annulleerib: «Õigupoolest ei peaks demokraatias kehtima ka häälteenamuse reegel, kui see tähendab, et vähemuste huvisid ignoreeritakse täielikult. Vähemasti teoorias tähendab demokraatia valitsemist kõikide inimeste nimel, lähtudes nende tahtest.»

Peale selle, et nende ettekirjutustega kitsendatakse või vähemalt suunatakse riikide poliitikat ja kodanike demokraatlikku õigust seda kujundada, on probleem ka mõistete laialivalguvuses. On arusaadav, kui demokraatiasse puutuvate inimõiguste all mõistame mõtte-, südametunnistuse-, sõna-, usu-, kogunemis- ja ühinemisvabadust. Kuid inimõiguste mõistet tarvitatakse hoopis laiemalt, üheselt arusaadavat definitsiooni ei ole. Vähemuste definitsiooni ei saa aga hoopiski olla, sest laiemas mõttes koosnebki kogu ühiskond vähemustest. Näiteks suhtun ma homoseksuaalsesse orientatsiooni neutraalselt või mõistvalt. Samas on aga seksuaalseid orientatsioone, mis mõjuvad mulle ja paljudele teistele eemaletõukavana, aga mida soovib praktiseerida samuti vähemus. Kui kõik vähemused on võrdsed, siis tuleks neidki vähemusi käsitleda võrdselt homoseksuaalsusega. Ometi ei aktsepteeri ühiskond neid, näiteks liputamist või pedofiiliat. Tegemist on seega moraalsete valikutega, mida ühiskond või täpsemalt ühiskonna enamus alati teeb.