Gripp – viirus või ühiskondlik vaimuseisund?

Aleksei Salnikovi romaanist „Petrovid gripi küüsis“ on Venemaal valminud mitu teatrilavastust, režissöör Kirill Serebrennikov valmistab ette mängufilmi, mis peaks linastuma tänavuse aasta teises pooles. Pildil on stseen tänavu veebruaris Moskvas Gorki keskuses esietendunud Anton Fjodorovi lavastusest. Foto: Ira Polarnaja

Woody Allen on naljatlenud, et maailma kõige kaunimalt kõlavam lühilause pole mitte Ma armastan sind!, vaid See on teil healoomuline kasvaja. Täna oleme jõudnud olukorda, kus kole sõna gripp näib olevat (loodetavasti ajutiselt) omandanud peaaegu positiivse kõla: kui kellelgi on vastavad sümptomid, aga siiski „kõigest“ gripp, siis on suhteliselt hästi, võib elada küll ning lootusrikkalt tulevikku vaadata. Sest gripi, selle „vana hea“ ja igati kodustatud viiruse tuttava ning turvalise fassaadi tagant ei paista suure sotsiaalse düstoopia kõrvad.

Aleksei Salnikovi romaan „Petrovid gripi küüsis“ (2018), mis võitis ühe Vene suurima kirjandusauhinna, teeb, nagu pealkirigi osutab, gripist otsapidi oma loo peategelase. Teisalt on gripp selles teoses justkui metafoor – allegooriline diagnoos ühiskondlikele (ning kitsamalt perekondlikele ja isiklikele) vaimuseisunditele.

Salnikovi teos muudab oma kirjanduslikus reaalsuses gripi uueks normaalsuseks ning näitab, et selle haigusega kannatab elada küll, soovi korral isegi aktiivselt ja sotsiaalselt, ilma nakatamist või nakatumist kartmata. Gripp näib olevat Salnikovi romaani kõigi reaalajas toimuvate sündmuste peamine sideaine, omamoodi state of mind, mis kisub oma kandjal teadvuse kergelt kreeni, ent samas mahendab subjekti ja reaalsuse vahelisi igapäevaseid kokkupõrkeid.

Sama sümptomit võib otsapidi omistada ka Salnikovi suurteose struktuurile ning autoripositsioonile. Need on natuke fookusest väljas, andes kujutatud sündmustele seeläbi deliirse ja sürreaalse kõrvalmaigu. Otsapidi valitseb selles romaanis juhuslikkuse esteetika: autor justkui ei mäleta, mida või millest on varem kirjutanud. Ning seega jäävad mitmed lugeja kõrgendatud tähelepanu ja kaasaelamist pälvivad seigad väljapeetult vihjeliseks.

See algab juba raamatu avaleheküljel, kus autor iseloomustab loo peategelast Petrovi kui invaliidi, kel on „puujalad ja -käed ja vähk“ ning keda valdab trolliga sõites „mingisugune karvaste darwinlike jõudude ja dostojevskiliku alge kogum“, mis paneb talle pähe soovi solvata rängalt üht tasast vanaätti, ainsat kaasreisijat, kes teda tüütul moel ei tülita.

Hiljem me Petrovi puhul puujalgu, vähidiagnoosi ja ürgset kurjust rohkem ei kohta – ta astub neist juba sellesama trollisõidu käigus välja kui riietest, mille vahetamist pole autor pidanud vajalikuks lugejale kirjeldada ega selgitada. Kogu ülejäänud teoses on Petrov varakeskealine, täiesti rahumeelne ning igati liikumisvõimeline hobikoomiksikunstnikust autoremondilukksepp, kel kodus ootamas raamatukoguhoidjast eksabikaasa ning algkooliealine poeg.